Ükski jõuluaeg ei oleks tõsiseltvõetav ilma koduköökides ja kohvikutes ninnalööva vürtsise veinilõhnata, mis paneb tahtmatult kõrvu liigutama. See tagasihoidlik, kuid samas rikkalik jõulujook soojendab üles iga kondi, tuju ja meele. Kui aga endal ei ole tahtmist glögikeetmisega vaeva näha, saab väga hea mekuga kuumi veine osta igast kaubandusvõrgust, mis meiekandis uksed avanud. Milline nendest jookidest aga sobib kõige paremini jõululauale?

Glögi trajektoor eestimaalase jõululauale algas 2. sajandil Roomast, kus nooblimad linnakodanikud seda jooki kuumana tarvitasid. Kuna roomlased olid usinad kaupmehed ja sõjardid, siis nende liikumisega tutvustati kuumutatud ja tugevalt maitsestatud veini ka teistele Euroopa rahvastele. Kiiresti sai see jook populaarseks Reini ja Doonau ümbruses ning Šotimaal. Konkreetselt Eestisse jõudis glögi vist kahes laines ehk esiteks mõisate perioodil Saksamaalt ja alles siis teise lainena uue iseseisvumise järel Põhjalast.

Põhjalast pärit glögisse lisatakse peale muude maitsete ka apelsinikoort või pomerantsi. Samuti, tõenäoliselt külmemast kliimast tulenevalt, ei rahuldu meie kandi inimesed oma glögis tihti ainult veiniga, vaid lisavad oma „hõõgveini” ka törtsu kangemat. Lemmikuteks lisakärakateks on nii tavaline viin, akvaviit kui ka kohalikud marjabrändid. Külm ja pime talveaeg on ideaalne, et erinevate kuumade jookidega katsetada. Alati ei pea selleks olema alkohoolne glögi, kuumaks võib ajada nii koduse õunamahla või õlle, siidri või ka huvitavamat maitset pakkuva mahla. Idee võiks olla pakkuda kehale mõnusat sooja, mõistusele uusi maitseid ja aroome.

LOE LISAKS: Klassikaline versus eestipärane: soojaandvaks glögiks sobib keeta ka kodust õunaveini

Maitsed.ee “maitsjad” võtsid kätte raske ülesande maitsta läbi kuus kõige enimlevinud hõõgveini või glögi. Maitsesime neid jooke kõiki õigel, 65 kraadise temperatuuri juures. Jõime kuumi hõõgveine ilma tavapäraselt klaasi pistetavate rosinate, kaneelipulkade ja mandlilaastudeta. Hindasime kõiki jooke viie palli süsteemis ning andsime hinded veini maitsele, aroomile ja välimusele. Klassikaline maitsmine, selle erinevusega, et midagi ei sülitatud välja.

Aga … äärmiselt meeldiv on tõdeda, et kõik valikusse sattunud hõõgveinid olid oma nime ja olemust väärt. Mõni on rohkem vürtsine, teine rohkem magus, kolmas pakkus tugevat rahustavat kärakalaengut. Arvestades hinnaklasside erinevuseid – ligi kolmest eurost kuni kümne euroni – on ka paika saanud tabel. Midagi ei ole teha, kallid jook tähendab kvaliteetsemaid tooraineid ja seetõttu ka kvaliteetsemat tulemust. Nii asjad maailmas lihtsalt käivad. See aga ei tähenda, et odavamad joogid poleks suutelised üllatama või lausa võitma.

Huvitav oli maitstud glögide puhul veel see, et ükski nendest jookidest ei olnud selline, mida ei tahaks rohkem juua ning igal nendel hõõgveinidel oli oma maitsest ja aroomist tulenevalt selge koht ja aeg tarbimiseks. Näiteks tuiskas ühte neist hõõgveinidest juues ihust läbi tuline jutt ning kogu keha täitis mõnus soojus. Ilmeksimatult sobib see “kuum vein” nagu rusikas silmaauku joomiseks peale suusatiiru või lumelauamäel veedetud tunde. Teine vein aga viis oma magususe ja aromaatsusega mõtted romantilisele mälupildile, kus vein sobib ideaalselt kallimaga kamina ees veedetud õhtusse. Kolmas jook aga tekitas tunde, et tahaks koheselt pakkida söögikorvi ning minna vaatama, millega vanaema-vanaisa kodus ka teevad. Täpselt selliselt paigutasid kõik joogid end ajas ja ruumis õigetele kohtadele.

Aga vaatame lähemalt, milline glögi sobib paremini selle aasta jõululauale:

Maitsed.ee