Juba kolmandat aastat saavad Eesti magusasõbrad jalutada selvehallis jäätiseriiuli juurde ning haarata sealt kaasa musta kuube rüütatud paki Eesti ökojäätist. Oma tiheduselt sarnaneb see pigem Itaalia kuulsa gelato'ga kui millegagi, mis Eesti suurtootjate liinilt pakendisse läheb. La Muud külmikust haarates on tunne, nagu tõstaks sangpommi: jäätist on palju, õhku vähe. Maitselt on ökojäätis sametine, tihe ja maitsetest pungil. Need tunded ajavad alguses sügavalt segadusse.

„Nende aspektidega eristume tõesti. Meie jäätises on palju maitseid ja tihedust, kuid siiski söövad tõelised fännid meie jäätisekarbi korraga tühjaks ehk ei pane poolikuna kappi tagasi,” selgitab jäätisetootja üks asutajaid, endine Swedbanki jurist Rasmus Rask. Kvaliteedilt ja hinnalt kuulub La Muu selgelt kõrgemasse klassi ning võistleb turul nii Ben & Jerry’se kui ka Häagen-Dazsiga.

La Muu on esimene Eesti ökojäätist ja sorbette tootev ettevõte, turule tuldi 2012. aasta detsembris. Järgmise aasta suvel alustati välimüügilettidega Tallinnas, 2014. aastal Pärnus. Eelmisel suvel avati esimene La Muu kohvik Rahva Raamatu rendipinnal Tallinnas Viru keskuses. 2016. aasta alguses koliti tootmine Telliskivi loomelinnakusse, kuhu plaanitakse rajada ka kohvik.

La Muu ökojäätis.
Foto: Karin Kaljuläte

Ettevõtte lõi kaks noort meest, Rasmus Rask ja Priit Mikelsaar, eesmärgiga pakkuda inimestele midagi erilist, leida endale uus väljakutse ning arendada kohalikku jäätisekultuuri. „Minul sai pangas üks etapp läbi. Pidin valima, kas jääda või teha kannapööre. Otsustasin viimase kasuks, tulin töölt ära ning hakkasin mõtlema, mida edasi teha. Kuna alates 2004. aastast osalesin ka Uuskasutuskeskuse asutamises ja arendamises, sain ettevõtluspisiku sisse. Nõnda tunduski La Muu loomuliku jätkuna,” meenutab Rask.

Õnnestunud oli ka algaja jäätisetootja ajastus, sest hipsterliikumise kõige positiivsem külg tõukas tagant ka jäätisetootmisele. Uuendustele väga vastuvõtlik sootsium andis mõista, et turgu on isegi kõige obskuursematele asjadele, maitsetele ja mõtetele.

„Selge on see, et ajastus oli hea. Meie poolt oli ka pime õnn, mis andis La Muule tiivad. Oleme siiani Eestis priviligeeritud seisus, sest konkurentsi pole. Samas eelmise aasta suur kasv on andnud märku, et edasi suudame areneda vaid eksportides või mõnele muule alale laienedes. Samas ei taha me paisuda liiga suureks, vaid jääda selliseks, nagu oleme. Vist jänes raamatust „Alice Imedemaal” ütles: peab väga kiiresti jooksma, et seista paigal. Sellega me hetkel tegelemegi,” mainib Rask.

Maitsed vormuvad retseptideks katsetuste teel

Maitsekombinatsioonid, retseptid ja nimed on need, millest üks toiduettevõte koosneb. La Muu nimest hakkab hargnema loogika ja mõte, mis kandub edasi jäätisesse. Nimega sai Raski sõnul ettevõtte loomisel palju jännatud, La Muuks kujunes toode ühe õppetunni kaudu.

„Nagu kõik uued tegijad, tahtsime meiegi öelda nime abil oma tegevuse kohta kõik. Mahetootmisele mõeldes valisime variantideks Bioneeri, BioBio, Peoleo ja nõnda edasi. Neile tuli aga sõpradelt väga nigel ja jahe vastuvõtt. Saime aru, et nimi võiks olla pigem emotsiooniga ning tähendada midagi olulist meile. See ei pea kohe välja ütlema, et tegeleme mahejäätise tootmisega,” mainib jäätisetootja.

La Muu ökojäätis.
Foto: Karin Kaljuläte

Lõplik otsus sai paika ootamatult ja juhuslikult. Jäätisetootja asutajad Priit ja Rasmus lendasid Itaaliasse jäätisemasinaid vaatama, aja kulutamiseks toimus arutelu nimede teemal lennukis. Priidu arvates pidi nimi ütlema inimestele, et asju tehakse uutmoodi, paremini, muud moodi. Rasmusele lõi samal hetkel pähe mõte panna nimeks itaaliapärane La Muu.

„Nimi on tulnud sõnast „muu”, mitte lehma häälitsusest. Seda paljud ei tea. Kui telefonis seda öelda, arvatakse, et kõla on hoopis prantsuskeelne – armastus, l'amour,” mainib Rask.

Armastust on pandud rohkelt La Muu jäätise retseptidesse, mida Raski sõnul on nende kolme aasta jooksul loodud ja tootmisse antud ligikaudu 30. Praegu on regulaarses tootmises ja poodides müügil tosin jäätist, mida pakendatakse karpidesse. Neile lisanduvad veel hooajalised maitsed: rabarber, astelpaju, maasikad ning igaks aastaajaks loodu. Kõige populaarsemad on ikka La Muu pistaatsiajäätis, mangosorbett ja kohvi-gelato.

„Suurim defitsiit on Eestis mahevahukoor. Sellest sõltub ka meie tootmisloogika – me ei saa toota nii palju koorejäätist, kui tahaks. La Muu jäätised on tehtud mahetoorainetest, eelistatavalt kohalikust. Vaid keerulisemad, kohapeal mittekasvavad lisandid peab sisse tooma mujalt,” mainib Rask.

La Muu ökojäätis.
Foto: Karin Kaljuläte

La Muu jäätised ei ole võrreldavad teiste kohalike ettevõtjate toodanguga. La Muu on palju tihedama konsistentsiga, raskem ning rohkemate maitsete, aroomide ja lisanditega. Põhjus seisneb masinates, mida jäätiste tootmisel kasutatakse. Need Itaalia gelato-masinad segavad jäätised ülitihedaks ja siidjaks, mis tähendab, et õhku on neis vähe. La Muu võitleb 1960ndatel alguse saanud toiduainetööstuse muutuse vastu, mis tõi kaasa selle, et jäätist hakati mõõtma liitrites, mitte kilodes. Liitris jäätises on palju õhku, kuid vähe sisu, kuigi vähe kulu ja palju tulu.

Käsitööjäätiste tegemisele kulub 36–48 tundi. Esimese päeva hommikul tuleb valmistada jäätisepõhi, ööpäev hiljem saab seda kasutada maitsete kokkusegamisel. Järgmise päeva lõunaks on jäätis karbis, kuid tahab enne müükipaiskamist veel neli tundi sügavkülmikus seista.

La Muu on teinud erijäätise ka märtsi lõpus toimuvale Tallinna Music Weekile. Selle tarbeks korraldati Facebookis küsitlus, mille võitis meresoola-karamellikombinatsioon. See on La Muu põhisortimendis olemas, kuid nüüd pandi karpi ja viidi poodidesse müüki. Lisaks saadi küsitluse kaudu veel kaks retsepti, millega Rask praegu katsetab: kitsejuustu-leedripuujäätis ja maasika-pipra-balsamico-jäätis.

„Iial ei oleks ma ise nende kombinatsioonide peale tulnud. Nende jäätistega on vaja veel tööd teha, maitseid paremaks ja tugevamaks timmida. Neid müüakse vaid nädala jooksul Tallinna Music Weeki peokohtades,” selgitab Rask.

Ekspordivõimalus: jäätisekohvikud

La Muu ei kavatse olla vaid jäätisetootja! Selle märgiks avati Viru keskuses kohvik, mis pole üksnes müügikoht, vaid ka labor – uute jäätisemaitsete katsetander. Need jäätised, mis on läbi käinud sõbrad ja tuttavad, lähevad testimisele kohvikusse. Parimad müüginumbrid saanu leiab tee karpi ja selvehallide riiulitesse.

Kohvikud kannavad La Muu inimeste peas veel üht täiesti unikaalset ja segast mõtet – eksportida oma toodangut jäätisekohvikute eksportimise kaudu. „Kui minna oma tootega lihtsalt uuele turule (Lätti, Soome, Rootsi) ja panna karbid poekappidesse üles, ei paneks neid keegi tähele. Meil ei ole sellist turundusraha, et oma toodet suurtel turgudel reklaamida. Samas, kui eksportida jäätist koos kohvikuga, saab tutvustada tulemuslikult oma toodangut, müüa seda odavamalt kui poes ning olla paljuski nähtav nii linnapildis kui ka meedias,” selgitab La Muu looja.

La Muu ökojäätis.
Foto: Karin Kaljuläte

Rask lisab, et kui juba oma kohvikuga eksporditurgudele minna, tuleb odavam ja mõistlikum ka kohapeal jäätist toota. Ideaalis on plaan jõuda Stockholmi või Helsingisse – rahvast on rohkem, klient on jõukam ja tarbija teadlikum.

„Telliskivis tahame oma tehase taha ehitada Balti- ja Põhjamaade suurima valikuga jäätisekohviku. Oma jäätised reas, palju sorte – sorte, mis teadlikult kunagi poodidesse ei jõua. Saame kõik oma fantaasiad seal välja elada ning uusi ideid katsetada,” selgitab Rask ja lisab, et kohvikus võiks olla saadaval ka obskuursed katsetused, näiteks IPA ja trühvlijäätis. „50 sorti head gelato’t. Kohviku tahaks avada jube selle suve alguses,” selgitab Rask.

Maitsed.ee