Globaalse rahvastikukasvu ja haritava maa vähenemise tõttu seisab maailmal ees väljakutse suurendada toidu tootmist, suurendamata samas keskkonna kahjustamist. Lahendusi on välja pakutud mitu, viimaseks kõneainet pakkuvaks ideeks on päikesepaneelidel töötavad ujuvate kasvulavade kompleksid.

Modulaarsed kasvandused hõlmaksid nii kala- kui ka taimekasvatust, päikesepaneelidest energia tootmist ning tulevikus ka kasvulavade haldamise täisautomaatne süsteem, vahendab Telegram.

Nutikate ujuvate kasvanduste kompleksi ehk Smart Floating Farmsi (SFF) autor on Barcelonas asuv Forward Thinking Architecture, mille arhitektid plaanivad rakendada suurlinnade läheduses olevaid veekogusid, et suurendada piirkonna iseseisvat toiduvarustussüsteemi ning vähendada toidu importimist.

SFF on kujundatud nutika ja täisautomaatse süsteemina, mis ühendab endas päikeseenergia, hüdropoonika ehk vesiaianduse ning akvakultuuri. Turul olemasolevatest ja testitud materjalidest ning tehnoloogiatega loodud kasvulavad on inspireeritud Aasias kasutatavatest nelinurksetest ujuvatest kalafarmidest. Kolmekorruseliste ujuvate kasvanduste pindala on 200 x 350 meetrit ning neid saab ka omavahel ühendada, laiendades süsteemi vastavalt elanike vajadustele. Kasvanduste paigutamisel pannakse rõhku keskkonnasõbralikkusele: mooduleid ei tohi kasutada näiteks mereteede, mereloomade elupaikade ja looduskaitse all olevate veealade juures.

Ujuvate kasvanduste moodulid koosnevad kolmest põhitasandist ja püsivad veepinnal pontoonide abil. Kõige alumisel tasandil paiknevad muu hulgas lainebarjäärid, vee ligipääsupunktid, akvakultuuri ning mereveest soola eemaldamise tehnoloogiad. Teine korrus koosneb automatiseeritud hüdropoonikaga kasvuhoonest, mis kasutab saagi kasvatamiseks kontrollitud ja ideaalset mikrokliimat (temperatuur, niiskus, süsinikdioksiidi tase ja valgustus). Viimasel tasandil paiknevad taimedele loomulikku valgust tagavad laeaknad, päikesepaneelid ning vihmaveekogujad. Sellise süsteemi optimaalse kasutamisega loodetakse aastas toota kuni 8125 tonni taimset toitu ning 1703 tonni kala.

SFF-i eelistena tavapäraste maaharimisvõtete ees tuuakse välja nii hüdropoonika suuremat toodangut, väiksemat veevajadust ning võimalust kasvatada toitu aasta ringi, ka looduskatastroofide ajal või järel. Samuti ei vaja kasvandus pestitsiide ja kuna toidu tootmine asub lähedal tarbijaskonnale, ei ole vaja seda pikalt hoiustada või tarnida, välistades vajaduse säilitusainete järele ning vähendades fossiilkütuste kasutamist. Ühtlasi loodaks moodulite ehitamise ning kasvanduste hooldamise ja töökorras hoidmisega töökohti ning tagataks piirkonnale iseseisev stabiilne toiduvaru.

Forward Thinking Architecture’i sõnul on SFF globaalselt rakendatav, kuid ennekõike tuleks neid paigaldada rohkelt toitu importivatesse veekogudega riikidesse, suurendamaks nende iseseisvust rahvusvahelistest toidu tarneahelatest. Teised head kandidaadid on vähese haritava maa/veega piirkonnad või alad, kus on probleeme toidu tootmise ning varude jaotamisega. Tulevikuvisiooni kohaselt loodetakse pakkuda inimestele rohkem värsket kohalikku ning orgaanilist toitu, tootes seda puhtal, nutikal, automatiseeritud ning jätkusuutlikul moel. Sellise lähenemisega loodetakse julgustada kogukondi ka toituma tervislikumalt, kaitsma keskkonda ja säilitama kohalikke ressursse.

Allikad: Inhabitat, True Activist, Inquisitr, Forward Thinking Architecture

Maitsed.ee