Veinimaailm sillerdab valge-roosa-punasel skaalal, heites paremale ja vasakule viinamarjade, piirkondade ja veinimajade nimesid, nii et pea ringi käima hakkab. Kui sellesse kirjusse pilti lisada veel mõisted orgaaniline ja biodünaamiline vein, naturaalvein, vegan- ja fair trade vein, kipub see mõistete virvarr juba veiniisu kallale.

Ei ole viga, räägime need mõisted siis lahti, alustades tõsiasjast, et nii, nagu muudki põllumajanduslikud tooted, on ka veinid oma põhiolemuselt naturaalsed ning valminud looduslikust toorainest ehk käärinud viinamarjamahlast. Paraku nõuab aga ka veiniviljelus kuigi palju inimkäe sekkumist ning siit jooksevadki piirid tavaveinide, orgaaniliste, biodünaamiliste ning naturaalveinide vahel.

Orgaaniline, biodünaamiline või hoopis naturaalvein?

Orgaaniliseks saab veini nimetada juhul, kui see on valmistatud orgaaniliselt kasvatatud viinamarjadest ning selle valmistamise käigus on kasutatud vaid orgaanilisi lisaaineid.

Kui tavaveinide puhul kasutatakse veinipõldudel umbrohutõrjeks pestitsiide ja herbitsiide ning hallituse ja seenhaiguste tõrjeks fungitsiide ning veini valmistama asudes aga pea sadu lubatud lisaaineid, mis aitavad säilitada ja parandada veini värvi, maitset ja aroomi, siis orgaaniliste ehk maheveinide puhul on lugu oluliselt parem.

Selle asemel, et loodusele vastu astuda, töötavad maheveinide viljelejad loodusega koos. Nii lastakse veinipõldudel kasvada taimedel, mis tõmbavad ligi kasulikke putukaid, kes omakorda tõrjuvad viinapuudele kahjulikke putukaid. Viinapuude vahel jalutavad tihti ringi umbrohtu nosivad lambad või kitsed. Pinnast hooldatakse regulaarselt ning putukate ja umbrohu tõrjeks kasutatakse taimseid leotisi, mis pärit esiisade varasalvest.

Võrreldes tavaveinidega on orgaanilised veinid sõbralikumad nii keskkonna kui ka meie tervise suhtes, saastamata organismi erinevate pestitsiidide ja muude taimemürkide jääkidega.

Kui tavaline intensiivpõllumajandus kipub põllumaid pigem kurnama, siis mahepõllumajandus hoiab keskkonda, pinnast ja põhjavett. Biodünaamiline põllumajandus astub aga sammu edasi, asudes juba ise aktiivselt pinnast parandama.

Biodünaamiline põllumajandus tugineb eelmisel sajandil elanud Austria õpetlase Rudolf Steineri filosoofial maailmaruumist kui holistilisest tervikust, kus maa peal ja sees toimuvat mõjutavad looduse rütmid alates ööpäevast ja aastaaegadest kuni taevakehade asendini Maa suhtes. Biodünaamilises põllumajanduses, ka veiniviljeluses kasutatakse pinnase viljakamaks muutmisel loomasõnnikut, kondipulbrit ning taimedest ja ka lehmasarvedest valmistatud preparaate, lastes loodusel ise tervenemise teed käia.

Biodünaamilised veinid sobivad oma iseloomuka eneseväljenduse läbi suurepäraselt toiduveinideks, pakkudes roogadele meeldejäävat seltsi.

Naturaalveinid on veini kui loodusanni kõige ehedam väljendus. Valmides pea sekkumiseta ja üsna omapäi, peegeldavad naturaalveinid kõige ausamalt viinamarja enda olemust ühes teda saatnud aastaaegade ja ümbritsenud keskkonnaga. Naturaalveinide üsnagi kõrget hinda õigustavad käsitsi korjatud viinamarjad, mis kasvanud vähese saagikusega põldudel ning millest valmib väikeses koguses vein ilma igasuguste lisaainete ning tehnoloogiliste trikkideta.

Naturaalveinid on oma olemuselt maheveinid, olles alati valminud mahepõllumajanduslikke, tihti ka biodünaamilisi põhimõtteid silmas pidades, kuid paljud naturaalveinide tootjad ei ole ette võtnud aja-, raha- ja närvikulukat ökomärgi taotlemise protsessi. Arvestades naturaalveinide elavat iseloomu, võivad need nii pudelis arenedes kui ka aastakäikude kaupa omavahel oluliselt erineda, erutades seeläbi pigem arenenud veinimaitset. Nende veinidega tasub sõbraks saada, kui oled päri, et elu on liiga lühike, et juua igavat veini. Pane tähele, et naturaalveine ei filtreerita, mistõttu on need erinevalt muudest veinidest klaasis pigem koduõllelikult hägused.

Vegan veinid ja ausa kaubanduse veinid – mis need veel on?

Vein, see käärinud viinamarjamahl, on oma olemuselt ju igati taimne produkt. Kas vegan vein on turundustrikk, oksüümoron või tõsiselt võetav toode?

Veini valmimise käigus jõuab kätte hetk, kus fermenteerunud mahl filtreerimist vajab. Siinkohal võetakse tavaliselt appi loomsed abiained – kalaliim, želatiin, munavalged või piimavalgud. Olgu need siis kasvõi mahepõllumajandusest pärit, veganite lauale neil veinidel siis enam asja ei ole. Õnneks saab veini selitada ka mitteloomset päritolu abiainetega, millest levinuim on bentoniit, savijas settekivim. Üha enam leiabki poodidest ka veganitele tuttava V-märgistusega veine, mille puhul ei ole kasutatud loomset päritolu lisaaineid.

Fair trade ehk õiglase kaubanduse vein kuulub selle veinisõbra klaasi, kes tahab hetke nautida ilma, et keegi teine seepärast ebaõiglaselt koheldud on saanud. Nii kinnitab Fair Trade märgis veinipudelil, et toode on valminud eetiliselt ja keskkonnasõbralikult, võideldes globaalse vaesuse ja keskkonnakahjude vastu.

Sulfitid – tänan, ei!

Sulfit on looduse vastus loomulikele riknemisprotsessidele. Sisuliselt on sulfit säilitusaine, mis mõjub antibakteriaalselt, tapab veinis soovimatuid pärme ning takistab veini oksüdeerumist ehk ebasoovitavas suunas arenemist. Nii nagu veinis, leidub loomulikke sulfiteid kõikides kääritatud toodetes nagu ka õlles või leivas, aga konservides ja keedistes. Kordades enam kui veinis leidub looduslikke sulfiteid näiteks kuivatatud puuviljades ja pähklites.

Päris sulfitivaba veini ei ole olemas, küll aga on suur vahe veinidel, milles sulfitid on protsessi käigus loomulikult tekkinud ning veinidel, millesse parema säilivuse nimel sulfiteid lisatud on. Nii võib näiteks tavalisse punasesse veini Euroopa Liidu nõuete kohaselt lisada kuni 150 mg/L sultfiteid, samas kui mahedas punaveinis ei tohi sulfitite määr ületada 100 mg/L kohta. Valges ja roosas veinis on nii loomulik sulfitisisaldus kui lubatud sulfitite määr suurem, kuna punaveinis ei ole selle tanniiniderohkuse tõttu lihtsalt nii palju sulfiteid veini säilitamiseks vaja.

Laias laastus võib öelda, et tavaveinide sulfitisisaldus jääb 170 mg/l kohta, naturaalveinides sisalduv sulfitikogus kõigub kusagil 10-40 mg/l vahel ning orgaanilised veinid jäävad kuhugi nende vahele.

Tavapoodides tasub otsida veine, millele märgitud “ei ole lisatud sulfiteid”, mahepoodide veiniriiuli ees võib aga sulfitisisalduse osas kergemalt hingata – nagu mainitud, on maheveinides isegi juhul, kui sinna on täiendavalt sulfiteid lisatud, nende sisaldus tavaveinidega võrreldes oluliselt madalam. Lisaks leiab maheveinide hulgast ka veine, mis sisaldavad vaid loomulikku, veini käärimisprotsessis tekkinud sulfitit.

Biomarketite riiulitelt leiab ligi sada sorti maheveini, mis pärit üle maailma erinevaist veinipiirkondadest. Esindatud on nii vana maailm nooblite riislingite, bordoode, Chianti ja Riojaga kui moodne Lõuna-Aafrika ja värvikas Lõuna-Ameerika. Suve viimast kuud sobivad täiendama lustakad frizzante'd ja prosecco'd niisamuti kui kahe käe sõrmedele ulatuv rosé-veinide sortiment. Esindatud on ka Austria biodünaamilise veinimaja Meinklang veinid, paarkümmend veini üle terve ilma on tunnistatud ka veganitele sobivaks ning mitmetele pudelitele on märgitud, et neile ei ole lisatud sulfiteid.

Kui kõige suurem veinivalik ootab veinisõpru Biomarketi Balti jaama turu ja Kaubamaja kauplustes, siis hea läbilõike orgaanilistest, biodünaamilistest ja veganitele sobivatest veinidest leiab kindlasti ka teistest Biomarketitest. Põneva katsetusena saabuvad peatselt Balti jaama turu Biomarketisse ka mahemärgistusega naturaalveinid, sügise saabudes ja õhtute õdusamaks muutudes hakkavad sama poe hubases veininurgas toimuma ka mitmekülgsed veinidegustatsioonid.

Kuidas teha vahet maheveinidel?
Foto: Biomarket
Maitsed.ee