Kalandusekspert ja Eesti Kalateabe Keskuse juht Toomas Armulik ütles Maitsed.ee-le Eesti kalakasvatuse ja -tarbimise hetkeolukorda kommenteerides, et kala toodetakse Eestis umbes 800 tonni aastas ning see süüakse ka kohapeal kõik ära. Samas on Armulik veendunud, et kui tahame, et inimesed rohkem kala sööksid, siis tuleb sissetulekuid ja elujärge tõsta - kõik uuringud on näidanud, et kui inimeste sissetulekud suurenevad, tõuseb kalatarbimine, kui langevad, siis kalatarbimine langeb ja tõuseb kanalihatarbimine.

Kui palju Eestis kala kasvandustes kasvatatakse, kui palju jõuab sellest meie toidulauale ja palju läheb ekspordiks?

Juba pikemat aega on meie kalakasvatuste aastane toodang kõikunud 700-800 tonni piires. Ilmselt ei saavutata ka 2016. aastal 1000 tonni piiri. Praktiliselt kõik tarbitakse koduturul. Praegu on ainult angerjat Hollandisse müüdud.

Kui tuurakasvatus hakkas arenema ja populaarsemaks muutuma, siis loodeti Venemaa ääretule turule, aga kõik me teame, mis Vene kaubandusega sai. Samas on eestlaste aastane kasvatatud kala tarbimine ligi 10 korda suurem kui see, mida me ise toota jõuame (me sööme lihtsalt tunduvalt rohkem imporditud lõhet ja forelli). Seega siin potentsiaali oleks.

Miks aga me ei tea peale lõhe ühtegi kala, mida Eesti kasvatatakse - tuur, karp jne.?

Väike parandus: lõhet toiduks Eestis ei kasvatata. Meil on RMKle kuuluv Põlula kalamajand, kus kasvatatakse lõhet looduslike populatsioonide turgutamiseks, aga see mis poelettidel on, see on ikka vikerforell. Kõik poelettidel olev lõhe on Skandinaavia (Norra) kasvandustest. Eks tegelikult on selle põhjuseks suuresti meie endi toitumisharjumused. Me lihtsalt ise ju eelistame suurt punast (ja parajalt rasvast) kala.

Eks kasvatajad proovivad ikka kasvatada seda, mida maha ka saaks müüa. Muidugi aitab kaasa ka see, et vikerforell on üks kõige paremini meie tingimustesse sobiv liik. Tegelikult on meil ka juba ammustest aegadest karpi kasvatatud ja kasvatatakse praegugi , aga eestlasel pole välja kujunenud sellist karbimenüüd, nagu idanaabritel või keskeurooplastel. Tuur on jälle võib-olla pisut kallis, et keskmine eestlane teda nüüd pidevalt sööma hakkaks, aga kui jõuame viie rikkama riigi sekka, siis võiks ta küll tihemini menüüs olla - miks me ei võiks end aeg-ajalt tõelise delikatessiga hellitada.

Samas angersäga näide on ju väga julgustav. Tuli Avo Leok (mees heas mõttes metsast) tegi endale asja selgeks, pani kasvanduse püsti ja ma tegelikult arvan, et enamus eestlasi teavad just tänu temale, mis on angersäga. Seega võib-olla ta on kalakasvatajana kuulsamgi kui motosportlasena.

Liike, keda Eestis kasvatatakse on tegelikult päris palju: angerjas, angersäga, Euroopa säga, tuur (mitme liigiga: siberi,vene ja sterlet), karp, pakslaup, valge amuur, vikerforell, paalia, ahven. Eri aegadel on kasvatatud ja katsetatud ka siiga, koha, tilaapiat. Varsti võib lisanduda uus paljulubav liik (küll kahe liigi vaheline hübriid) ehk klaarsäga.

Mis on see retsept, kuidas inimesed uuesti kala sööma saada?

Marje Josing Konjunktuuriinstituudist on juba ammu öelnud - kui tahate, et inimesed rohkem kala sööksid, siis tuleb sissetulekuid ja elujärge tõsta. Kõik uuringud on näidanud, et kui inimeste sissetulekud suurenevad, tõuseb kalatarbimine, kui langevad, siis kalatarbimine langeb ja tõuseb kanalihatarbimine. Neid kahte võib vaadelda kui mingis mõttes asendustooteid.

Teisalt tuleb pidevat teavitustööd teha. Meil on tekkinud nn kadunud põlvkond, kes on kalast võõrdunud. Vanemad inimesed söövad kala hea meelega, kui see neile vähegi taskukohane on. Vahepealne põlvkond on kalast võõrdunud, kuid praegune 20+ eestlane, kes püüavad end positsioneerida, kui moodsad ja edukad, tundub, et on taas kala leidmas. Praegu tuleks kindlasti (ja seda me teemegi jõudumööda) suunata kalatarbimist propageerivat teavitust lastele, et ei tekiks järjekordset vaakumit.

Eesti kala kontekstis, peavad tarbijad jõudma tõdemuseni, et kala peamine kvaliteedi tunnus on värskus ja veel kord värskus. Siin tuleb pidevalt meelde tuletada, et kõige värskema kala saad sa ikka, kas otse kalurilt või otse kasvanduse väravast.

Millised on selle ja järgmise aasta kalatrendid Eestis - nii müügis kui retseptides?

Uusi trende mina küll ennustada ei oska. Seda võin silmad kinni puusalt tulistada, et Norra lõhe oli ja jääb populaarseimaks kalaks meie inimeste laual. Ise loodan just sellele, et hakatakse proovima aina uusi maitseid ja lauda mitmekesistama. Kui avaldatakse oma soovidega survet näiteks söögikohtade menüüdele, siis küll tuleb see eesti kala ka rohkemate restode, kohvikute laudadele. Kui kilohinnas võib kohaliku ja imporditud toorme hinnavahe tunduda suht suur, siis söögikoha portsus on ju ca 200 grammi seda kalaliha. Seega portsioni hinda ei tohiks see nii metsikult mõjutada. Ja aeg on ka meil põhjamaade eeskujul patriootideks hakata.

Milist kala peaks kohe täna minema poodi otsima ning kuidas seda Teie meelest peaks valmistama?

Teate, sellele on nüüd jälle raske vastata. Ma olen ise selle kalanädala raames söönud kala tunduvalt rohkem, kui muidu ja tegelikult käivad neelud seašnitsli järele. Inimestel soovitan kindlati tuur järgi proovida. Kui arvestada, et tuura kilo maksab olenevalt kohast paarteist eurot, siis võiks ju premeerida end töönädala lõpuks tõelise delikatessiga ja järgi proovida, mis tunne vene bojaaridel oli, kui nad tuuraliha endale puulusikaga näost alla ajasid.

Aga loomulikult mingu inimesed turule või poodi ja ostku kala, juba see on suur samm, eriti hea, kui nad ostaks kodumaist kala ja vahelduseks proovigu kindlasti ka meie kasvanduste toodangut. Tegelikult on seda turgudel ja suurtes kaubanduskettides saada küll.

Maitsed.ee