Võib öelda, et kõik konjakid on brändid, kuid iga brändi pole kaugeltki veel konjak. Laiemas mõttes nimetatakse brändiks mitmeid puuviljadest (viinamari, õun, aprikoos, pirn jt.) valmistatud ning tammevaadis laagerdatud destillaate.

Nimetus brandy, mis on hollandlastelt laenatud sõna brandewijnmugandus ning pärineb märksa hilisemast ajast kui jook ise, tähistas algselt liigsest veest vabastatud veini kontsentraati. Laevaomanike meelest oli suurte veinivaatide vedamine mitme maa ja mere taha ülearu tülikas, kokkukuivatatult ehk nö tihendatult võttis sama joogipoolis mitu korda vähem ruumi, säilis paremini ning muutus aja jooksul järjest maitsvamaks, vahendab Prike.ee.

Esimesed teated brändilaadsete jookide valmistamisest Euroopas pärinevad juba 13. sajandist. Prantsusmaal, Armagnaci piirkonnas arvestatakse selle ajalugu aastast 1285, mil paavst Clemensi (1264–1314) ihuarst Arnaud de Villeneuve destillatsiooniprotsessi käiku esmakordselt kirjeldas. Konjak on mõnesaja aasta võrra noorem, selle sünnidaatumiks peetakse 16. sajandit, mil kõiki taolisi ühekordse lihtmenetluse teel valmivaid robustse maitsega jooke veel brouillis’deks kutsuti.

Legendi kohaselt sai Chadeville’i maahärra Chevalier de la Croix Marron unenäos juhatust saatanalt eneselt, kes õpetanud, kuidas joogi hing teistkordse destilleerimisega välja meelitada ning pudelisse ajada. Järeleproovimisel osutunud kõik sulatõeks ja nii hakatudki Cognacis brouillisd edaspidi kaks korda destillerima. Fakt on, et esimesena kõigi omataoliste seas kanti just Gourry de Chadeville’i suguvõsale kuuluv Domain de Chadeville aastal 1619 Cognaci piirkonna registrisse.

Maitsed.ee