Selleks et olla õnnelik ja terve, peab inimene õigesti mõtlema, õigesti hingama, õigesti toituma ja küllaldaselt liikuma, on öelnud Gunnar Aarma. Seda, et tervis sõltub meie oma valikutest, kinnitavad ka tüviraku-uuringud ja epigeneetika. Aastakümneid ilma teinud geneetiline determinism vajub järjest sügavamale ajaloo unustusehõlma.

Samas on ravimikeskne meditsiin külvanud paljudesse usu, et terviseprobleeme on võimalik seljatada ka elustiilis muudatusi tegemata. Sul on palavik – võta palavikualandajat, kolesterool on kõrge – haara kolesterooliravim, kannatad kõrvetiste ja refluksi käes – viska põske maohappe pärssija … ja elu on jälle ilus!

On tõsi, et toit on vaid osa ÕNNE ja TERVISE grandioossest puslest, samas on see aga üks kiiremaid ja kergemini kontrollitavaid võimalusi põhjaliku restardi tegemiseks kehas. Kui võrdleme haigust sõjaga, on immuunsüsteem meie armee, toit aga relvad ja laskemoon. Vangistatud armee, roostes relvade ja olematu laskemoonaga on sõda pea võimatu võita … Avaldame peatüki toitumisnõustaja Liis Orava raamatust “Toida oma tervist”, vahendab Telegram.ee

Kolesteroolist ja südamehaigustest pisut teise nurga alt:

1958. aastal alustas USA-st pärit doktor Ancel Keys seitsme riigi andmeid analüüsiva teadusuuringuga. Pikka aega kestnud uuringu tulemused viitasid tõsiasjale, et rasva- ja kolesteroolirikas menüü toob kaasa südamehaigused. Alles aastaid hiljem selgus, et „teaduse tegemiseks“ oli ambitsioonikas doktor valinud vaid nende riikide andmed, mis tema püstitatud hüpoteesi kinnitasid. Vastupidist dünaamikat peegeldavate maade statistika jäi teadustööst välja. Uuringus ei räägitud sõnagi rasva armastavast Kreekast, kus südamehaiguste protsent oli ülimadal. Epohhi loovasse teadustöösse ei mahtunud ka võid jumaldava Prantsusmaa südamehaigustevaene statistika. Pole ka ime, sest nähtavasti oleme kõik kuulnud nn Prantsuse paradoksist – piitspeentest daamidest ja nende võisse uputatud lemmikroogadest.

Ancel Keysi teooriat asusid hoogsalt toetama nii poliitikud kui rafineeritud taimeõli tööstus. Kolesterooli- ja rasvahirm levisid uue normina üle maailma. Teadlased, kes pseudotõde biokeemilistele seaduspäradele toetudes kummutama tõttasid, sattusid avaliku põlu alla ning sunniti vaikima.

Aastatega, mil rasvad riiklikes toitumispüramiidides süsivesikute vastu välja vahetati, on südamehaigused, diabeet ja ülekaal maailmas pea epideemilise mõõtme saavutanud. Arenenud riikides kasvab diabeetikute arv tänapäeval kiiremini kui rahvaarv. Näiteks USA-s on südamearstide arv viimaste aastakümnete jooksul mitmekümnekordistunud ning ülekaaluliste arv kerkinud 13 protsendilt 75 protsendini. [1] Ka Eesti täiskasvanud rahvastikust on ülekaalulisi juba ca 50 protsenti.

Praeguseks on tõde tasahilju jalgu alla saamas. Loomsete rasvade demoniseerimine hakkab vaibuma ning looduslike rasvade tervislikkusest räägitakse üha enam. 2010. aastal avaldatud hiiglaslik, ligi 350 000 inimese andmeid hõlmanud metaanalüüs pidi tunnistama, et tegelikult puudub märkimisväärne seos küllastunud rasvade tarbimise ja südamehaiguste vahel.[2] Rasvahirmus üles kasvanud põlvkondadel läheb aga arvatavasti veel pikka aega, et uue teadmisega kohaneda.

Väike kõrvalepõige loodusrahvaste juurde: Keeniast pärit masaide, jääväljadel elavate inuiitide ning Uus-Meremaa tokelau hõimude traditsiooniline menüü koosneb põhiliselt just küllastunud rasvast ja kolesteroolist (reeglina lihast, piimast, verest, rasvast ja võist). Hoolimata sellest on südamehaigused neile tundmatud.

Küllastunud rasv ja kolesterool on valdavad kõikides loomsetes piimades, sealhulgas rinnapiimas. Kas emake loodus on tõesti disaininud nii, et „värske“ ema oma vastsündinud beebi artereid koheselt kolesteroolirikka rinnapiimaga kahjustama hakkab? Või on tegu siiski üliolulise ainega, mille ema oma kauaoodatud järglasele rakulisteks ülesehitustöödeks kingib?

Lihas, kalas, munas, piimatoodetes ning kookos- ja palmirasvas leiduvaid küllastunud rasvhappeid vajab tegelikult kogu keha. Need on üliolulised ehituskivid meie rakumembraanidele ja südamele, mis eelistab energiatootmiseks just küllastunud rasvu (16 süsinikuga palmitiinhapet ja 18 süsinikuga steariinhapet). Küllastunud rasvad on möödapääsmatult vajalikud luudele kaltsiumi omastamiseks ja kopsualveoolide pindpinevusaineks. Küllastunud rasv kaitseb maksa alkoholi ja ravimite (nt paratsetamooli) kahjulike mõjude eest ning on oluline sõnumitooja hormoonide ja immuunrakkude aktiveerimiseks.

Vastupidiselt väsinud müütidele on ka kolesterool organismile ülivajalik. Kolesteroolist toodetakse meie kehas kõiki steroidhormoone ja immuunsüsteemile olulise D-vitamiini eelainet. Kolesteroolist on pungil viimne kui rakumembraan, samuti tehakse selle vahaja aine kaasabil meie organismis rasvade seedimiseks vajalikke sapphappeid. Paljukardetud kolesterool aitab efektiivselt kaasa haavade paranemisele ja kaitseb nahka kahjustuste eest.

Pea 25% kehas olevast kolesteroolist paikneb ajus. Kolesterool on ülivajalik hea mälu jaoks ning meie närvikiude kaitsva isolatsioonikihi (müeliini) tootmiseks. Ka meie meeleolu, isu ja seksuaalsust reguleeriv serotoniin vajab toimetamiseks piisavat kogust kolesterooli. Kolesteroolil on oluline roll paljude närvivahendusainete töös ning kognitiivse võimekuse tagamisel.

Just vanemas eas on pisut kõrgem kolesteroolitase igati õigustatud. 2011. aastal tehtud Pennsylvania riikliku ülikooli ja Harvardi teadusuuringus leiti, et Parkinsoni tõvega patsientide puhul aeglustas kõrgem kolesteroolitase aju allakäigu tempot.[3] Need, kelle kolesteroolitase oli kõige kõrgem, säilitasid pikas perspektiivis kõige paremal tasemel funktsionaalsuse. Pelgalt üldkolesterooli määramine ei anna head ülevaadet kehas toimuva kohta. Tunduvalt olulisem vihje on peidus erinevate näitajate vahekorras. Ideaalis peaks LDL- ja HDL-kolesterooli suhe olema alla 2,5 ning üldkolesterooli ning HDL-i suhe peaks jääma alla 4,2.

Kolesterool on elutähtis lihaste tööks ja liikumiseks. Just seepärast kaasneb kolesterooli pärssivate ravimite (statiinide) tarvitamisega mäluhäirete kõrval ka lihasvalu.

Siiani levinud arvamuse kohaselt viitab kõrge kolesteroolinäit südamehaiguste ja infarkti suurenenud riskile. Huvitaval kombel näitab statistika aga, et paljudel infarkti saanutest on kolesteroolinäidud korras. Küll aga on kõigil südamehaiguste all kannatajatel reeglina vilets homotsüsteiininäit, mida rutiinselt ei kontrollita. Kõrge homotsüsteiinitase näitab keha kõrget põletikuvalmidust, sellised inimesed n-ö vertikaalselt haiged – nad tunnevad end pidevalt halvasti, kuid probleemi põhjust on raske leida.

Kõrge homotsüsteiinitase loob soodsa pinnase insuldi ja infarkti tekkeks ning suurendab riski haigestuda kroonilistesse tõbedesse ja neurodegeneratiivsetesse haigustesse (nt Alzheimerisse). Suureneb ka teatud vähkkasvajate risk. Hoolimata laiast lubatud referentsvahemikust (5–12 µmol/L), oleks ideaalne, kui homotsüsteiininäit jääks alla 6,3.

Maitsed.ee