Jagades reede õhtust söömingut pundi intelligentsete gurmaanidega tuli umbes kuuenda veinipokaali järel jutuks restoranide lastemenüüd ning peamiselt nende mõju inimese tulevasele toidumeelele. Mitme Michelini-tärniga peakoka hõrgutavaid meistriteoseid endale taldrik-taldriku järel naha vahele keerates ja toitu parimate veinidega alla loputades ei tahaks uskuda, et kellelegi poleks võimalik õpetada head maitset ja soovi süüa targalt, rikkalikult. Või on see võimatu?

Lastemenüüd on ajast aega ikka restoranidel olemas olnud, neid on kasutatud pamiselt laste vaigistamiseks. Milleks on sellist menüüd üldse vaja? Lastele või lastevanematele? Vastuseks on lapsevanemad. Kui ema-isa soovivad minna heasse restorani, siis on vahel vaja võtta kaasa ka lapsed. Et muret oleks vähema ja enda merilesta tartari ning creme brule kõrvale saaks nautida head veini, mitte laste nuttu, tellitakse friikartulid ja keeduviinerid ning asi nagu öeldakse “ants”.

Laste maitsemeele arengut selline käitumine aga ei arenda. Loomulikult oleks palju rohkem kasu sellest, kui lapsed söövad sama, mis vanemad ja nende maitsete variatsioon kasvab pidevalt nende vanusega. Kui restoranimenüüs pakutakse Bresse kana mürklikastmega, vasika antrekooti chimichurriga või merivähki võis ja valges veinis, siis miks mitte seda lastele ka pakkuda. Lastemenüü restoranis võiks peegeldada kokka, tema menüüd. Jah … võimalik, et vaja on mõnes toidus muuta toidu välimust, timmida vürtsikust või mõnda maitset vähemaks, kuid põhiessents jäägu ikka samaks.

Lastemenüü restoranis võiks peegeldada kokka, tema menüüd.

Lastemenüüga, mis tekitab tunde nagu oleks heas restoranis ootamatult avatud “mcdonaldsi pop-up”, pole midagi peale hakata - see ei õpeta, ei arenda, ainult täidab. Kui juba lapsed võtta pühalikumale einele kaasa, tuleks neid ikkagi õige söögi, lauakultuuri ja -etiketiga harjutada. Ka paar mekki veini ei teeks paha. Loomulikult kirjutab terve brigaad emasid ja isasid nüüd, et ajakirjanik propageerib joomist. Küsimus on maitsetes, harjumustes ja huvis. Just laste huvi toidu järele tagab nende laia söömisareaali, seda nii nüüd kui tulevikus, sealt edasi sobiva mikrokliima kõhus, mis omakorda tagab aktiivsuse ja tervise. Alustame laste harimist kodus, jätkame lasteaias ja restoranis.

Mäletan ka aega, kui minu vend teatas et ei söö tomatit või et mu õde keeldus kalast. Seda olukorras, kus ma ei usu, et kumbki neist oli kordagi tomatit või kala mekkinud. Cest la vie … kui ei maitse ei maitse. Ei ole vaja suruda peale midagi, mis ei lähe inimesega kokku. Kuid otsuse saab ikkagi teha vaid selle järel kui viil tomatit on läbimälutud. Ehk siis andke lastele võimalus süüa nagu Teie ise.

Kui juba lapsed võtta pühalikumale einele kaasa, tuleks neid ikkagi õige söögi, lauakultuuri ja -etiketiga harjutada. Ka paar mekki veini ei teeks paha.

Mulle meeldib alati tuua laste ja toidu sobivuse kohta näide, mis ilmekalt markeerib, et laste toitumise ja maitsete laius sõltub kodust ja lasteaiast. Oli mingi kogunemine sõbra juures Lõuna-Eestis. Istusime köögi laua ääres ja pidasime millegi “talguid”. Ühel hetkel ilmub lastetoast noor, 4-5 aastane, perepoeg, võtab tabureti ja sellel kõõludes esmalt kahvli ning siis külmikust purgi marineeritud silme. Korkis lauas silmud lahti ja sõi isukalt. Kaks-kolm silmu haihtusid, misjärel pühkis rasvase lõu ja kadus tagasi laste asju ajama.

Mida sellest teadasaime? Et küsimus on alati harjumistes ja huvis. Pere harjumustes ja huvis. Pange seda tähele.

Maitsed.ee