See raamat pole ainult toidust, kuigi sisaldab ka retsepte. See on ajaloo- ja mälestusteraamat, läbi põimitud suguvõsa anekdootidest ja autori lapsepõlvekogemustest Brežnevi-aegsel Venemaal.

Anya von Bremzen kasvas veidras perekonnas. Tema vanaisa Naum oli Stalini ajal tähtis luureülem, vanaema Liza aga vaikne, söögitegemist mitte eriti armastav arhitektuurialase kõrgharidusega juuditar. Isa Sergei oli alkohoolik, kes oli ametis Punase väljaku kõige pühamas kohas Lenini mausoleumis vastutava isikuna iidoli hästisäilimise eest (kuna see oli klassifitseeritud tervistkahjustavaks tööks, siis kaasnes sellega hulk boonuseid: lühendatud tööpäevad, tasuta piim igapäevaselt ja helde igakuine puhta piirituse jaotamine). Ema Larissa, idealist, oli perekonnas ainus, kes jumaldas kokakunsti. Samasuguseks kokandushuviliseks kujunes ka Sergei ja Larissa ainus laps Anya.

Mitte ainult nõukogude ajal sündinuil pole toit kinnisideeks. Mõnikord tundub, et 19. sajandi vene kirjanike jaoks oli toit sama, mis maastikud või ühiskonnaklassid inglise kirjanike jaoks. Tšehhov, Puškin, Tolstoi – kõik nad pühendavad mõned oma haaravaimad leheküljed gastronoomiale. Väike Anya luges neid ise ja kuulas ema etteloetuna, sageli kujutledes, kuidas võiks küll välja näha ja maitseda kirjeldatud pidulaud reaalsuses.

Ja siis lagunes see kõik koost. Käputäie aastate jooksul haihtus klassikaline vene toidukultuur. Pärast revolutsiooni jagati toitu nappide normide järgi. Kokakunsti kontseptsioon visati sel perioodil prügimäele. Maitsvast toidust saadud naudingu mõiste ise kehastas kapitalistlikku degeneratsiooni. Alles kakskümmend aastat hiljem asus riik toetama vanade professionaalsete kokkade ülesotsimist ja traditsiooniliste roogade retseptide taaselustamist, vähemalt kirjasõnas. See oli osa täiesti uuest nõukogude kokakunsti projektist. Ilmus esimene soliidne kokaraamat „Raamat maitsvast ja tervislikult toidust”, mille esmatrüki (1939. a) ja 12. trüki (1953. a) vahele mahtus veel kümme hiigeltiraaži. Raamat on tõlgitud ka 1955. aastal eesti keelde. Kokaraamat uhkeldas stiiliga „kogu inimkonna sajanditevanune unistus on ehitada kommunistlik ühiskond, kus ootab külluslik, õnnelik ja rõõmurohke elu”.

„Toit määras, kuidas venelased kannatasid välja oma oleviku, kujutasid ette tulevikku ja hoidsid sidet minevikuga.”

1974. aastal emigreerusid Anya ja tema ema Larissa Viini, sealt edasi Rooma ja Philadelphiasse. Raamat „Kokakunsti eripäradest” saigi tegelikult alguse nende ideest korraldada oma Ameerika rahvuskaaslastest sõpradele üks ehtne süvagurmaanlik õhtusöök omaaegsete luksustoitudega autentsete retseptide järgi. Retseptide jahil tuli välja ka palju mälestusi suguvõsa vanematelt liikmetelt ning unustusse vajunud mälupilte Anyalt ja ta emalt endalt. Kõigest sellest sündiski raamat, mis seostab omavahel eelmise sajandi Nõukogude Liidu olustiku ja selle muutumise toidukultuuri kaudu.

Anya von Bremzen on end pärast Ameerika Ühendriikides magistrikraadi saamist tõestanud oma põlvkonna ühe meisterlikuma toidust kirjutava ajakirjanikuna. Teda on auhinnatud kolme James Beardi auhinnaga, ta on vabakutseline ajakirjanik ajakirja Travel + Leisure juures ja viie tunnustatud kokaraamatu autor. Vabalt nelja keelt valdav Anya elab New Yorgi osariigis Queensis.

Maitsed.ee