Suvi on alles alanud, kuid juba peab võtma toimunud laatade ülelugemiseks appi teise käe sõrmed. Mida aga on kuulda nendel laatadel käijate suust, on nurin hindade osas. Laadad on muutunud arulagedalt kalliks. Sedasama võib panna tähele turgudel kogu Eestis. Miks see nii on?

Vastus on ühest küljest väga lihtne, teisalt aga keeruline. Kiire ja lihtne vastus on klassikaline turumajandusolukord, kus rohkem korraga ostes on hind alati madalam. Täpselt sellel põhjusel suudavad selvehallid pakkuda kõigele, mida sünnib suhu pista, odavamat hinda. Keerulisem vastus koosneb pigem mitmest aja jooksul kokku langenud põhjusest. Esiteks on laadad ja turud muutunud populaarseks ka neid varem mitte vajanud sööjate hulgas – nende seas, kellele pood, aga ka maitsed ja värskus on olulisemad kui hind. Teiseks on laadaletid võtnud üle väiketootjate stiliseeritud ja kulukalt toodetud kauba. Kolmandaks saab nimetada laatade ja turgude endite kulude kasvu, kuna aina enam on turundusele, reklaamile ja välisele ilule kuluvat raha. Tulemus ongi kallim hind ja arusaamatu olukord, kus selle kallima toidu juurde pääsemiseks tuleb tihti ka piletiraha maksta.

BValti Jaama turu avamine
Foto: Priit Simson

Turgudel tõstab hinda liigne klants

Turud on minu silmis siiski nostalgilised kohad, mis on natuke nurgelised, läbitöötlemata ja isegi pisut rokased. Seda kõike absoluutselt positiivses võtmes. Turg on koht, kus saab kaubelda ja pakutakse althõlma kraami, mida ehk igale kliendile ei pakuta. Kuna Euroopa Liit ei luba lihaturul pakkuda nii mõndagi looma rupsi, tuleb nende omandamiseks pidada läbirääkimisi – verikäkkide tarbeks, ajude praadimiseks, luuüdide röstimiseks. Turul on kaup soodsam, kuna müük toimub käest kätte ehk otse tootjalt tarbijale ühegi liigse vahelülita. Ostja teab, kes on toidu kasvatanud ja müüja näeb, kuhu armastusega kasvatatu liigub.

Turgudel tõstab hinda liigne klants, sest mida kallim on sisustus, seda kõrgem on püsikulu. Seda kallimat hinda küsitakse müüjalt, mis omakorda kajastub kohe kõikide toodete hinnasiltidel. Nõustun väitega, et Nõmme turg on äärmiselt kaunis ja isegi muinasjutuline koht, kus saab kõik kauba kätte. Kuid midagi veelgi romantilisemat on pealinna keskturus, kus ostlemine käib vanal heal kultuuril ... ükski hind pole kivisse raiutud, maitsta saab alati ja kui vaja, saab ka n-ö raamatusse kirjapanduna kauba kätte. Kõik on suhtlemise ja arutelu küsimus. Turg peab olema odavam, siis kaup liigub ning saame alati olla kindlad, et toit on värske ja hooajaline.

Miks on laat ja turg kallimad kui selvehall? Vahel on, vahel mitte
Foto: Vallo Kruuser

Kellele on turud ja laadad tänapäeval mõeldud?

Huvitaval kombel oleme jõudnud oma arengus pigem sellesse faasi, kus enam ei ole selge, milleks on turud ja laadad mõeldud. Turud on klanitud puhtamaks kui kunstisaalid, disaininud turud on midagi muud, kui need olema peaksid. Parim näide on uus Balti jaama turg. Absoluutselt kaunis paik, mis annab Tallinna linnaruumile palju juurde ja on müügisaalina igati kõlbulik. Aga ... tegu on siiski millegi turulaadsega, milles pole üllatusi ja veidraid pakkumisi, letialuseid tooraineid. Kui vaadata Kesk- ja Lõuna-Euroopa turge, siis on need täis totaalset spontaansust ja ootamatust. Klanitud ja liigselt stiliseeritud kallitele turgudele/laatadele lisaks peaksime jätma alles ka need vanad ja nõukogudeaegse pärandiga müügisaalid. Mõnele nad kohe meeldivad.

Allikas: Maitsed.ee