Eestis on Wolt, kes toob toidu jalgratastega kohale. Indias on nendeks meesteks dabbawalad, kes juba aastakümneid vastutavad miljonite inimeste lõunase söögipala eest. Uurime täpsemalt, kes need jalgratastega kelnerid tegelikult on.

Eestis ja mujal Euroopas on meil harjumus, kas lõuna süüa töölähedases kohvikus või sööklas, tihti ka ise kodust kaasa võttes kontori köögis. India suuremates linnades on lõunasöök aga enamuste kohalike kontoritöötajate jaoks hoopis teisest puust mäng. Nimelt on India siiani ju klassikaliselt patriarhaalne riik, kus mees käib tööl ja naine teeb kodus süüa.

Kuna naine teeb kodus igaks lõunaks sooja söögi, tekkiski süsteem, kuidas see toit ka õigeks ajaks kontoris, postkontoris, haiglas, koolis või tehases töötava meheni toimetada. Erinevalt teiste riikide töötajatest, kes eine hommikul kaasa võtsid, ei soovinud hindud närida lõunaks mõnda külma hommikust seisnud rooga, vaid nautida teravat, kuuma ja värsket karrit.

Tegelikkuses on dabba ja selle plekkpurgi transport ainus võimalus, kuidas kodust toitu tööl süüa: enamasti peab mumbailane selleks, et 9.00 olla tööl, lahkuma kodust 2-3 tundi varem. See aga tähendab, et sööki peaks keegi hakkama valmistama kell 5 öösel. Teine oluline põhjus on see, et inimene, kes tööle läheb ise toitu kaasa võtta ei saa, kuna liiklusvahendid - enamasti rongid, aga ka bussid - on nii pungil inimestest, et sinna peale inimese enda midagi ei mahu, vahendab The Independent.

Kas teate, kes on  dabbawalad ? India parimad toidutransportijad toidavad 80 miljonit inimest aastas
Olenevalt siis einest ja rikkusest on sellel toidukarbil mitu erinevat üksteise otsa asetatud karpi: alumises ja suurimas asub riis, järgmises karri, siis juurviljad, edasi leib ja kastmed, siis alles magustoit.Foto: Shutterstock

Selleks, et lõuna tööd rabavate meesteni hiigellinnades transportida hakkas esiteks arenema välja tiffin'i (Indias levinud inglisekeelne väljend lõuna kohta) või dabbas'e toidukarp, mis on mitmest sektorist koosnev väikest piimamannergut meenutav plekist torn, kuhu kogu imeline söögikraam on peidetud. Olenevalt siis einest ja rikkusest on sellel toidukarbil mitu erinevat üksteise otsa asetatud karpi: alumises ja suurimas asub riis, järgmises karri, siis juurviljad, edasi leib ja kastmed, siis alles magustoit. Need karbid pannakse kindlate rakmetega tugevasti kinni ja asetatakse tihti turvalisuse tarbeks veel eraldi kotti. Tiffin'i toidukarpi ehk inglise keeles tuntud lunchbox'i võib vabalt pidada India üheks suurimaks ja olulisemaks leiutiseks.

Alguse sai see enamasti kirjaoskamatute meeste poolt hallatav süsteem 1890. aastal, kui Mumbai pankur Mahadeo Havaji Bacche soovis lõunaks süüa oma naise roogasid.

Toit on olemas, karp on olemas, näljane mees on oma kontoris ootamas. Vaja on nüüd see toit läbi kihava linna kohale toimetada. Siin tulevadki mängu dabbawalad, kelle toidutranspordi süsteem on sama keeruline ja töökas kui India raudtee - hinnanguliselt liigutavad need jalgrataste või kärudega mehed aastas kohale enam kui 80 miljonit lõunaeinet. Dabbad, nagu kutsutakse korraga nii toidukarpe kui ka toidukarpide kohale toimetajaid, on näiteks India suurimat linna ja majanduskeskust Mumbaid toitunud juba viimased 127 aastat.

Kas teate, kes on  dabbawalad ? India parimad toidutransportijad toidavad 80 miljonit inimest aastas
Dabbawalad korjavad igal hommikul kell 10 toidukarbid kodudest - emadelt, naistelt, õdedelt - oma jalgrattale ja kimavd läbi tihedate linnatänavate lähima rongijaamani.Foto: Shutterstock

Dabbawala tähendab otsetõlkes "see, kes kannab kasti/karpi" või "lõunakarbi mees" ning need transportijad tunneb alati ära valge kurta ehk kitli järgi, peas on neil tavaliselt Ghandi mütsina tuntud "pilotka". Mumbai 200 000 dabbast ehk toidukarpi jõuavad sööjateni 5000 dabbawala abiga, kes kõik on pärist ühest ja samas kohast, ehk linnast nimega Pune, mis asub India majanduskeskusest umbes 2 tunni tee kaugusel.

Alguse sai see enamasti kirjaoskamatute meeste poolt ilma igasuguse tehnoloogilise abita hallatav süsteem 1890. aastal, kui Mumbai pankur Mahadeo Havaji Bacche soovis lõunaks süüa oma naise roogasid. Nii palkas pankur Punest ühe mehe endale toitu igapäevaselt tooma, varsti aga soovisid sama tema kolleegid ja uus äri oligi sündinud. 1956. aastal ühinesid dabbawalad ühe organisatsiooni alla. Igapäevaselt liigub üks toidutransportija 60-70 kilomeetrit mööda Mumbai tänavaid.

Kas teate, kes on  dabbawalad ? India parimad toidutransportijad toidavad 80 miljonit inimest aastas
Toit on olemas, karp on olemas, näljane mees on oma kontoris ootamas. Vaja on nüüd see toit läbi kihava linna kohale toimetada.Foto: Shutterstock

Dabbawalad korjavad igal hommikul kell 10 toidukarbid kodudest - emadelt, naistelt, õdedelt - oma jalgrattale ja kimavad läbi tihedate linnatänavate lähima rongijaamani. Igale karbile kirjutatakse erinevaid värve ja sümboleid kasutades peale karbi teekond sööjani - kust tuli, milliseid raudtejaamu peab läbima ja mis on sööja aadress. Pärast Mumbai keerulise ja äärmiselt tiheda rongisüsteemi läbimist võetakse karbid taas talgrataste või kärude peale ja viiakse sööjani. Alati tervena, alati õige toiduga ja alati õigeaegselt. Söömise järel võetakse tühi karp uuesti peale ja viiakse koju tagasi.

Ning, mis võiks olla sellise igatööpäevase teenuse hind? Umbes 450 India ruupiat ehk 7 eurot kuus, seda olenevalt siis distantsist, kuhu toit liikuma peab. Dabbawalad on põhimõtteliselt FIEd ja teenivad iga kuu umbes 8000 ruupiat ehk 120 eurot, mis on väga normaalne teenistus. Eriti veel kuna tegemist on igavese töö ja ametiga. Dabbawalade süsteem on kolmekihiline - nõukogu, meeskonnajuhid ja siis toidutransportijad. Mis teeb aga selle megasuure ja arvuka organisatsiooni eriliseks on fakt, et kõik inimesed selles on selle organisatsiooni osanikud ja kõik tulu jagatakse võrdselt kõikide vahel. Kui uus mees soovib saada dabbawalaks tuleb tal tuua organisatsiooni mõned asjad: suur puidust kanderaam, kaks jalgratast ja 20 ruupiat Gandhi "pilotka" ostuks. Enamasti ongi tegu isalt pojale pärandatava ametiga.

Pärast Mumbai keerulise ja äärmiselt tiheda rongisüsteemi läbimist võetakse karbid taas talgrataste või kärude peale ja viiakse sööjani. Alati tervena, alati õige toiduga ja alati õigeaegselt.

Dabbawalade ametiühingu info järgi on tegemist nii efektiivse ja täpse süsteemiga, et vaid üks karp 6 miljonist läheb valele einetajale. See tähendab, et üks karp paari kuu jooksul ei jõua kuhu vaja. Selline efektiivsus on erakordne, mida on tunnistatud ka mujal maailmas: dabbawalade süsteeme on käinud uurimas paljud maailma suured logistikafirmad. Nende hulgas ka näiteks FedEx. Samuti on dabbawalasid kutsutud oma tööst ja effektiivsusest kõnelema lugematutele konverentsidele. Isegi Suurbritannia prints Charles ja briti ärimees Richard Branson on neil meestelt õppimas käinud.

Olgugi, et Mumbai kasvab ja areneb, muutudes aina läänemeelsemaks, ei kao kuhugi soov koduse eine järgi. Dabbwalade kultuur ja töö ei kao.

Dabbawalade ametiühingu info järgi on tegemist nii efektiivse ja täpse süsteemiga, et vaid üks karp 6 miljonist läheb valele einetajale.

Vaata ka videost, millega need mehed ehk dabbawalad igapäevaselt kokku puutuvad:

Maitsed.ee