Napi ööpäeva pärast istub kogu Eesti lauda, korgib kärakapudelitelt korgid maha, tõstab ette head ja paremat ning keerab käima telepurgi, et võtta vastu ja tähistada vanahärra Eesti Vabariigi 99. aasta saabumist. Me teame, et telekast virvendavad meie eest läbi kohalikud tuntumad tegelased ning klaasis loksub „hea haljas”. Mida me aga sööme? Mis on Eesti Vabariigi auks lauda pakutav Eesti toit?

Eesti üks väheseid naispeakokkasid, Laulasmaa Spa peakokk Angelica Udeküll, ütleb, et küsimus, mis on Eesti toit, kütab sageli kirgi ja millele ühest ning ainuõiget vastust ilmselt polegi.

„Minule on Eesti toit midagi, mis kannab nii-öelda Eesti geneetilist koodi. Eelkõige toit, mis on valmistatud kohalikust toorainest ja milleks on kasutatud meile omaseid toiduvalmistamise tehnoloogiaid. Kui aga mõtiskleda selle üle, milline on Eesti argipäeva toit või pidulikum pool, siis sellele küsimusele on ilmselt oluliselt lihtsam vastata. Eks sellega on nii nagu näiteks riiete valikuga – kui on pidu, siis võetakse kapist välja ikka hinnalisemad rõivad ja ehted ning sätitakse korda juuksed. Sama loogika toimib kindlasti ka toidulaua valikute osas. Pidupäeva puhul lubatakse endale argipäeva valikutega võrreldes mõnevõrra hinnalisemaid ja ehk isegi põnevamaid tooraineid, nähakse rohkem vaeva ja kulutatakse enam aega toiduvalmistamisele ja kõik see serveeritakse ka argipäevaga võrreldes kaunimatel nõudel ja kaunilt kaetud lauale,” leiab Udeküll.

Küll aga võib väita, et viimase paarikümne aasta jooksul on eestlaste toitumisharjumused oluliselt muutunud ja seda eelkõige igapäevase toidu osas, arvab peakokk. „Avatud piirid ja reisimisvõimalused on toonud meie toidulauale rohkelt uusi ja põnevaid maitseid igast maailma otsast. Kui veel mõnikümmend aastat tagasi oli eestlase argipäeva toit hakklihakaste ja keedukartul, siis tänaseks on see pigem asendunud kanakintsuliha ja kinoaga. Kuid pidulikumate sündmuste korral pandi meie emade-isade aegadel kui ka pannakse praegu lauale pigem vääriskala või mõni hinnalisem lihatükk,” lisab Udeküll.

Pikalt Eestist eemal elanud ja ka praegu oma aega Tallinna ja Londoni vahel jagav Eesti esigrillija Enn Tobreluts ütlebki, et temale on Eesti toit see, mida pikemalt välismaal ära olles tõeliselt igatsed.

„Neid toite on palju, kuid mõned nendest: must käsitööleib, kiluvõileib, hapukapsas, sült, veisemaksapasteet, hapukoor, kohukesed, mulgikapsad, tatrapuder, keedukartul hapukoore ja heeringaga ning samuti kõik kodused Eesti toidud ... ühepajatoit, kapsahautis, isetehtud hakkkotletid praekastme ja keedukartuliga ning paljud muud head Eesti toidud. Paljud nendest ei ole ju tegelikult audentsed Eesti toidud, kuid need on kohe kindlasti meile omased ja südamelähedased. Head Eesti toitu saab serveerida nii pidulikult kui ka igapäevaselt – ka kõige lihtsamast ahjupraest võib hea serveerimise korral saada luksuslik pidupäevatoit,” mainib Tobreluts.

Barbeque-ekspert nimetaks Eesti toiduks ka head kvaliteetset grillimist ja barbeque’d, sest see on see, mida eestlased väga hästi oskavad ja nii suurt grilllihade valikut kui Eestis naljalt kuskilt mujalt maailmast ei leia.

Eesti gastronoomia grand old man Dmitri Demjanov lisab varasematele sõnavõtjatele, et temale on oluline teada, kes on toidu valmistanud, mida see sisaldab, kuidas ja millest on tehtud. Esimene eelistus on alati kvaliteetne kohalik tooraine ja tootja. „Täpsemalt Viimsi, Nõmme ja Keskturu memmed oma hoidiste, marjade, seente ja muu kraamiga, liha- ja juurikamüüjad, leivategijad. Nemad katavad nii minu argi- kui ka pidulauda,” mainib Demjanov.

EV99: peaaegu terve sajand toidutraditsioone ühel taldrikul
EV99Foto: Shutterstock

Toit on rahvuse identiteet

Toit on väga oluline osa ühe rahva identiteedist. See küsimus on samal pulgal küsimusega, mida tähendab ühele rahvale nende oma keel. Toit ja kõik selle ümber toimuv või sellega kaasnev on lahutamatu osa kultuurist. See on sama oluline teema kui heatasemeline muusika või visuaalne kunst. Toit on justkui rahvuse visiitkaart, mis kannab endas väga olulist sõnumit ühe rahva ja maa kohta.

„Mõtleme, mis meil on – põllud, loomad, mets ja meri. See on väärtus, mida peaksime rohkem hindama. Saatjaks põhjamaine ja kohati karm kliima, mis seab omad tingimused põllumajandustootjatele. Meil on olnud sajandite jooksul mitmeid ja erinevaid valitsejaid, kes on mõjutanud ka meie toidulauda – toonud sisse uusi maitseid, uusi toite. Ajalooliselt on ju eestlaste toidulaud olnud suhteliselt kasin ja peamine oli leib, kõike muud nimetati leivakõrvaseks. Seetõttu on leival siiani eestlastele eriline tähendus,” selgitab Eesti Toiduliidu juht Sirje Potisepp ja lisab, et kõik rahvuslik liidab, annab ühtekuuluvustunde ja niikaua kui meil on olemas oma rahvusköök ja me sellest veel räägime ja neid toite ka valmistame, oleme me rahvusena olemas.

Udekülli arust on oma toit midagi, mille pärandi säilitamisega tuleks tegeleda samasuguse tähelepanuga nagu seda on tehtud meie rahvamuusika või rahvarõivastega, kuid nii nagu keelekasutus muutub ajas, tuleb ka toidu ja selle kultuuri osas tegeleda edasiliikumisega, koostöös teaduse ja tehnika arenguga.

„Oma korralik kvaliteetne rahvustoit on väga oluline – olulisem, kui seda tajume ning oskame arvata. Ühes roas-toidus võib peituda kogu riigi olemus, rahva maitse, kultuur ja eksistentsi filosoofia. Näiteks prantslased elavad selleks, et süüa. Paljud rahvad söövad aga hoopis selleks, et elada. Selles on sügav toidukultuuriline vahe, mis kujundab toidusse suhtumist,” leiab Demjanov.

Eesti toit ei ole maailmas veel eriti tuntud, kuid võib olla kindel, et mitte kauaks. Me liigume ikkagi sinnapoole, et ka meie toidukunst tuntust koguks. Aga eks Eesti toit on tõeline nauding ikka eeskätt eestlastele endile. Kindlasti aga teavad väga paljud maailmas juba Eestit ka meie hea ja lihtsa toidu järgi.

„Eesti toit ongi just nimelt lihtne ja maitsev! Parim kodune toit kogu maailmas! Lihtsus ja ehtsus ongi hea toidu põhitalad. Nii ka Eesti toiduga,” leiab Eesti barbeque-meister.

EV99: peaaegu terve sajand toidutraditsioone ühel taldrikul
EV99Foto: Shutterstock

Milline meie arhailine toit võiks teha comeback’i?

„Mulle tundub, et sageli ei osata lugu pidada sellest, mis on justkui iseenesestmõistetav, nagu kõik see, mida on võimalik korjata metsast või püüda veekogudest. Seoses omariikluse taastamisega ja kauba üleküllusega poelettidel, on kasvanud peale terve uus põlvkond, kellele tuleks hakata taas tutvustama kõike seda, mida on võimalik söögilauale varuda meie oma puhtast loodusest. Alustades marjadest, seentest kuni erinevate taimedeni, mida meie esiemad oskasid kasutada nii toidulaua rikastamiseks kui ka apteegi eest,” arvab Udeküll.

Eesti toidulaud vajab häid tegijaid, head toorainet, hooajalisust! Rohkem oskustöölisi, häid tehnoloogiaid, kvaliteetsemat käsitööd, rohkem maitset ja selle jälgimist. Iga oskuslikult vääristatud arhailine toit võiks teha comeback'i – selleks on vaja luua häid motivaatoreid, enamat kui Bocuse d’Ori poodium, aasta kokk või muu kokkade ja toidutootjate konkurss. Demjanov arvab, et on vaja toidufilosoofiat!

„See peaks olema hästi läbimõeldud, oma köögi katkematu rahvusgastronoomiline lend!” mainib Demjanov.

Potisepp arvab, et kuna oleme ju mereäärne rahvas, siis kala võiks meie toidulaual küll enam olla.

„Ka toitumisteadlased soovitavad rohkem kala süüa. Teine, mis meelde tuleb, on jällegi sajandeid söödud veretoidud, eelkõige verikäkk ja verivorstid. Verivorste ei peaks sööma ainult traditsiooniliselt jõulude aegu, vaid ka igapäevaselt. Ja muidugi kama – proovige kuumal suvepäeval peti või keefiriga, lisage marju – no on maitsev tegelikult! Ja rohkem omamaiseid hoidiseid, et metsade rikkust rohkem ära kasutada,” paneb Potisepp punkti.

Allikas: Maitsed.ee