Kuulun sellesse kildkonda, kelle meelest jõulud on jõulud nii, nagu need olema peavad: nurgas ehitud kuusk, laual seapraad, verivorst, kapsad, suvel purki pandud vürtsmoos ja seened, kurgid ning kõrvits. Pokaalides vein ja pitsis haljas. Televiisoris „Sure surnuks 2” ehk diehard'lik videotaust. Põhjus selleks on äärmiselt lihtne: igal muul ajal aastas ma nii ei söö ega ole. Sealiha jõuab suhu harva ja ülesöömist tuleb aina harvem ette. Seetõttu on 23.–26. detsember minu nostalgiaaeg. Nii aga ei pea see olema kõigile ...

Kuidas üldse inimesed jõule peavad? Usun, et sellele küsimusele pole kerge vastata, kuna sama palju, kui on inimesi, perekondi, on ka jõulutraditsioone. On neid, kellel on kuusk toas, on neid, kellel õues. On inimesi, kes söövad kokku nõutud kümmekond korda, et halb õnn ei tuleks kodu laastama. Samas on neidki, kes ei lahkugi lauast, vaid istuvad kogu õhtu end täites ja selle vahele vedelamat kraami valades. Jõuluaegne n-ö surnuks söömine on traditsioon kogu Eestis ning korra aastas võib seda teha.

Samas ei pea jõulud olema alati nii, nagu tegid seda meie vanaisad, vanavanaemad ja muud eellased, kellele kristlus oli selle püha pähe pistnud. Ka praegu võib läheneda jõuludele hoopis teiste nurkade alt, kui seda on meie täistraditsiooniline mürgel. Ja pange tähele, nende alternatiivide juures ei kao kuskile kena jõulusalm, mõnusad lõhnad köögist, naps ja nali ning kingikotiga tuppa tuiskav jõulumees. Mis veelgi olulisem, see tunne südames, mida kutsutakse jõulumeeleoluks.

Tallinnas süüdati valgus jõulukuusel.
Tallinnas süüdati valgus jõulukuusel.Foto: Priit Simson

Lihavabad jõulud

Aastaid olen saanud jõulueelsel ajal oma kirjakasti järgneva üleskutse: “Jätame sel aastal loomad pühadelaualt välja. Nii mitmekordistub jõulurõõm. Kõhul on kergem ning loomadele ja keskkonnale oleme teinud heateo. Taimne jõululaud võib olla oluliselt rikkalikum, mitmekülgsem ja põnevam kui traditsiooniline pühadetoit. Tuleb vaid fantaasial lennata lasta ning kogu perega midagi uut ja maitsvat küpsetada.”

Eesti üks esiveganeid ja taimetoidu eestvedajaid Sandra Vungi kirjutas juba eelmisel aastal oma lihavabadest jõuludest: “Peagi saabuvad jõulud on juba kaheksandad, kus minu taldrikult ei leia midagi loomset. Usun, et inimene, kes pole veel võrratu taimetoidumaailmaga väga tuttav, kujutab ette nüüd tühja taldrikut ja nukrat Sandrat selle taga vesise suuga istumas. Oh ei, kui sa vaid teaks. Aga mida taimset siis panna jõululauale?”

Kuidas saaks ka taimetoidulisel jõululaual jätta mainimata need imehead taimsed jõuluvorstid ehk “verivorstid”. “Eks mõnikord tahab ikka inimene tuttavaid, häid ja turvalisi maitseid, mida ta on harjunud elu jooksul kindlatel sündmustel sööma. Spetsiaalsete ürtidega maitsestatud odratangupudru-praesibula-oatäidis on keeratud nori lehe sisse, pealt õliga pintseldatud ja ahjus krõbedaks küpsetatud. Kõrvale sobib suurepäraselt pohlamoos,” räägib Vungi.

Samuti sobivad ju taimsele jõululauale kenasti nii läätse-kõrvitsapikkpoiss, kauboikartulid kui ka ahjusibulad seene-sidrunitäidisega. Veidramaks lähevad aga mekid, kui hakatakse lauale pakkuma veganiliha ehk seitan'it, mis on paneeritud ja marineeritud kui seakael. Aga jälle, miks mitte, avardage oma meeli.

Nõukogude jõuluehted
Nõukogude jõuluehtedFoto: Taavi Sepp

Linnuliha või kaheksajalgadega jõulud

Jätame seakaela järgmiseks korraks, aga paneme lauale ühe mõnusa linnu või mereanni. Kauneid hanesid ja parte, kalkunit ja faasanit on söödud pühadeks ning pidustusteks aastasadu. Linnuliha on esiteks kergem, tervislikum ja mekib teistmoodi. Lisaks saab linnud seest head ja paremat täis toppida – see tõstab toidu olemust veelgi. Ehk siis part rosinate ja õuntega ahju. Või ... miks mitte muretseda kogu perekonnale üks suursugune Vahemere kaheksajalg, smoorida see koos maitsetaimedega ning grillida enne lauale asetamist kiirelt. Jääb pikaks ajaks meelde ja käib kõhust kiiremini läbi.

Kuivad jõulud?

Eestlased tulevad nüüd kätega kallale, sest naps ja nali on ikka peo ning jõuludega kaasas käinud. Kuid teeme 180-kraadise pöörde ning jätame napsi sellel korral mängust välja. Võtame hoopis plaani kombucha ehk teeseenejoogi või miks mitte erinevad kuivad limonaadid. Samuti kvaliteetsed väiketootjate, kahjuks mitte eestimaiste, alkoholivabad õlled. Äkki saame sellisest jõulust elamuse, et naps hakkab vaikselt pidulaualt taanduma. Olgem ausad, me joome palju ja kontsentreeritult just aasta lõpus.

Alati on küsimus, kui lapsemeelsed ollakse – jõul võibki olla see aeg, kui aasta pinge saab äärmise totaalsusega seljast visatud ning lülitatakse end just lapseliku õhinaga jõululainele. Köök ja jõuluroogade valmistamine on aga viis, kuidas oma esivanematega sidet hoida ning valmistada just neid roogasid, mida nemad nii rikkamatel kui ka nukramatel aegadel maitsesid. Põnev mõelda, mis oli nende peades nende roogade söömisel.

Eesti Rahvakalendri Tähtpäevade Andmebaasi järgi tuli jõuluõhtul süüa vähemalt üheksa kuni kaksteist korda või panna lauale vastav arv roogasid. Söögikord ei tähendanud aga kere täisparkimist, piisas ka mõnest suutäiest. Rikkalikult kaetud laud oli varasemal ajal pika paastuaja lõppemise märgiks, kuid ühtlasi tagatis, et uuel aastal on külluslikult toitu. Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid olulised erinevad sealihast, -verest jm valmistatud road. Jõulujoogiks valmistati kodust kanget õlut ehk jõulukahi.

Vanaaegne toidulaud polnud 20. sajandiga võrreldes ülirikkalik. Sealiha võis võtta voli järgi. Keskajal ja 19. sajandil söödi jõuluks seapead, mida on toetanud ka sigade patrooni Antoniuse kultus. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad või harva ka tangupuder. Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes.

Tänaste jõulutoitude loetelu on lõpmata pikk ja algab muidugi seaprae, hapukapsaste ja kartulitega, mille juurde kuulub kõrvitsa- või pohlasalat. Aga ka pasteet, verivorstid, sült, lihatarretised, sink, soolaheeringas või ka heeringarullid, täidetud munad, rosolje või kartulisalat, saiakesed, kringel, tort, kompott. Kindlasti on laual õunad, pähklid, eksootilised puuviljad (peamiselt mandariinid või apelsinid), aga ka kommi ja präänikuid.

Allikas: Maitsed.ee