Ikka ja jälle on kuulda, kuidas räägitakse E-ainetest kui väga kahjulikest ühenditest. Lisaaine, rahvapäraselt tuntud ka kui E-aine, on looduslik või sünteetiline aine, mida lisatakse toidule tehnoloogilisel eesmärgil ja kahjulikud on need siis, kui kasutada suurtes kogustes.

Lisaaineid kasutatakse näiteks toidu paremaks säilitamiseks (säilitusained), vajaliku konsistentsi saavutamiseks (stabilisaatorid, tarretavad ained, emulgaatorid), toidule atraktiivsema värvuse andmiseks (toiduvärvid) jne.

Lisaainete kasutamise vajadus peab olema põhjendatud. See tähendab, et lisaained on lubatud vaid juhul, kui toidu omaduste parandamist või toiteväärtuse säilitamist ei ole võimalik saavutada muude tehnoloogiliste võtetega.

Milline on lisaainete päritolu?

Lisaaineid võib nende päritolu järgi jaotada kolmeks:

  • ained, mis on eraldatud loodusest, näiteks agar-agar (E406) ja karragenaan (E407) merevetikatest, pektiin (E440) puuviljadest jne;
  • ained, mis esinevad toidus looduslikult, kuid on saadud sünteesi teel ehk n-ö loodussamased ained, näiteks antioksüdant askorbiinhape (E300), mida leidub looduses (sidrun, must sõstar, astelpaju on tuntumad askorbiinhappe ehk C-vitamiini allikad) või säilitusained sorbiinhape (E200) ja bensoehape (E210), mida leidub pihlakates, jõhvikates jm;
  • ained, mis on saadud keemilise sünteesi teel ja millel pole looduses analoogi, näiteks antioksüdandid butüülhüdroksüanisool (E320) ja butüülhüdroksütolueen (E321) või asotoiduvärvid.

Allikas: tunnetoitu.ee

Maitsed.ee