3. Mida vähem kunstlikke lisaaineid sööd, seda paremini end tunned

Toitumisterapeudid: 4 lihtsat muudatust toitumises, mis aitavad sul tunda end terve ja rõõmsana
Foto: Shutterstock

Eesmärgiga parandada toitude säilivust, maitset, lõhna, värvust ja struktuuri ning muidki omadusi, lisatakse neisse säilitusaineid ja mitmeid teisi lisaaineid. Säilitus- ja üldse lisaainetest rääkides on oluline eristada looduslikke (nt suhkur, sool, vürtsid) ja sünteetilisi lisaaineid. Tavatööstuses on toiduainetes lubatud kasutada mitmeid sadu erinevaid sünteetilisi lisaaineid. Lisaks sünteetilistele säilitusainetele on neist tuntumad veel sünteetilised toiduvärvid, magusained ja suhkruasendajad ning maitse- ja lõhnatugevdajad.

Järgmisel korral toidupoodi minnes heida pilk toiduaine sildil olevale koostisele. Kui seal on kirjas maitsetugevdajad, näiteks naatriumglutamaat (E621), maisisiirup ehk glükoosi-fruktoosisiirup ning kunstlikud maitse-, lõhna- ja värvained, tasub see toiduaine pigem poodi jätta. „Üldiselt tasub jälgida reeglit, et mida vähem lisaaineid, seda parem,” soovitab Kristiina Singer.

Mittelooduslikel lisaainetel võib olla mitmeid kahjulikke kõrvaltoimeid. Sünteetilised lisaained võivad vallandada tundlikel inimestel allergia, mõjuda ohtlikult krooniliste haiguste kulule, moodustada inimorganismis sobivates tingimustes kantserogeenseid ehk vähkitekitavaid ühendeid või põhjustada rasvumist.

Need tervisehäired võivad olla väga mitmesugused ja ilmsiks tulla alles pika aja möödudes või isegi järgnevatel põlvkondadel. Eriti ohtlikuks võivad lisaained osutuda lastele, kellel täheldatakse nende tõttu hüperaktiivsuse tõusu – energilisus, rahutus, tähelepanu- ja keskendusmisvõime puudus. Sagedasemad sünteetiliste lisaainete põhjustatud tervisehädad on veel allergiline nohu, nõgeslööve, limaskesta ärritus, kõhu- või peavalud.

Peeter Pihel.NEH
Foto: Vallo Kruuser

Pidev kokkupuude kehavõõraste ainetega teeb haigeks

Mittelooduslike lisaainetega toitude tarbimine võib vallandada varem või hiljem häireid inimorganismis, seepärast tasub pöörata toitumisele rohkem tähelepanu ning eelistada puhast toitu. Kui organismil ei ole vaja tegeleda nii paljude kehale mitteomaste ainete sünteesimisega, siis oleme palju tervemad ning tunneme ennast rõõmsama ja õnnelikumana.

Sageli võib kohata arvamust, et kui need lisaained oleksid kahjulikud, ei lubataks neid ju kasutada.
Seadusi luues on põhiliseks vastuväiteks, et ei ole veel kogutud piisavalt teaduslikke tõendeid pika aja jooksul, mis annaks põhjuse nende ainete kasutamine ära keelata. Ent kunstlike lisaainete kõrval leidub toidus muidki keemilisi ühendeid – taimekaitsevahendite jääke – ning nende koosmõju on organismile veelgi kurnavam kui üksikute ainete toime eraldi.

Viimaste aastakümnete jooksul on märgata olulist krooniliste haiguste, allergiate ja toidutalumatuste kasvu nii täiskasvanutel kui eriti lastel ning pidev kokkupuude paljude kehale võõraste sünteetiliste ainetega mängib selles teadaolevalt väga suurt rolli.

Peamised kahjulikud sünteetilised säilitusained on sorbaadid (nt kaaliumsorbaat), bensoaadid (nt naatriumbensoaat) ja parabeenid, vääveldioksiid ja sulfitid, nitritid ja nitraadid, bifenüül ja nii edasi. Looduslike säilitusainetena toimivad sool ja suhkur, õli, äädikas, vürtsid ja maitsetaimed ja teised.

Elustiilitoodetes ja poolfabrikaatides segedasti kasutatav säilitusaine naatriumbensoaat on üks tavalisematatest kõrvaltoimeid tekitavatest lisaainetest. Maitsetugevdajat naatriumglutamaati seostatakse allergiate, peavalude ja ülekaalulisusega, sest jääme sellest ainest maitsesõltuvusse ning tahame aina enam süüa. Paljudes uuringutes seostatakse maitse- ja lõhnatugevdajaid kahjuliku mõjuga närvi- ja hormonaalsüsteemile ning südametööle.

Kunstlikke maitse-, lõhna- ja värvaineid seostatakse samuti allergiatega, peavaluga, hüperaktiivsusega, õpi- ja keskendumisraskustega ning soolestikuprobleemidega. Maisisiirup on iseenesest looduslik magusaine, ent ohtlik on see, kui seda tuleb päeva jooksul erinevatest toodetest kokku liiga palju.

„Maisisiirup on inimese organismile väga lihtsalt ja kiirelt omastatav suhkur, mis tähendab, et seda tarbides tõuseb ka veresuhkru tase kiirelt,” selgitab Kristiina. Maisisiirupi puhul võib olla probleemiks ka selle GMO päritolu. Maisisiirupi kõrval kasutatakse GMO-soja saia- ja ka hakklihamassi suurendamiseks, GMO-sojaõli pähklitele ilusa läike andmiseks jne.

GMO ehk geneetiliselt muundatud organismide all mõeldakse organisme, kelle geene on muudetud pärilikkuseainele kunstlikult lisatud võõra geneetilise infoga. Tulemuseks on muundatud taim, mis kannab küll tootmise tõhususest lähtudes sobivaid omadusi, kuid need pole loodustekkepõhised. GMO mõju inimese tervisele on raske hinnata. Ühe organismi geeni viimisega teise organismi rikutakse sellega taime füsioloogilist tasakaalu. Selle tulemusena võib geen hakata toimima ootustele mittevastavalt ning tootma kahjulikke produkte, avaldades sellega organismile toksilist ja allergilist mõju.

Restoran Neikid
Soolatud hirv,maapirn ja kitsejuust rukkileivagaFoto: Vallo Kruuser

GMO-toit on madalama toiteväärtusega ning häirib soolestikubakterite tegevust. Mitmed laborirottide uuringud on näidanud, et GMO-toit avaldab olulist mõju viljakusele ja häirib maksa funktsioone. GMO kasutamise tagajärjed võivad inimesel avalduda alles järgmistes põlvkondades, seepärast on vajalikud pikemaajalised uuringud.

Taimekaitsevahendid jõuavad läbi toidu organismides hormonaalsüsteemi häireid, vähirakkude teket, rasvumist, viljatust, diabeeti jne. Eriti tundlik on toidus leiduvate taimekaitsevahendite jääkide mõjule just lapse arenev organism.

Lisaainete kõrval on probleemiks tavapõllumajanduses kasutatavad taimekaitsevahendid, mille jäägid jõuavad läbi toiduainete meie organismi. Pestitsiidide puhul on tõestatud, et nende jääkide leidumine toidus mõjutab kõige otsesemal moel tervist.

Kõige kasulikum on ikkagi vähetöödeldud ja oma loomulikkuse säilitanud toit. Kristiina sõnul on väga oluline, et toit oleks kasvanud ja valminud piisava aja jooksul loomulikus keskkonnas. See tagab, et saame toidust võimalikult palju vajalikke mikrotoitaineid ja võimalikult vähe ebavajalikke või lausa kahjulikke lisaaineid.

Kindluse toidu puhtuse osas annab ka mahemärgis. Mahetoit ehk ökotoit on looduspuhas – vaba kunstlikest lisaainetest. Mahetöötlemisel püütakse säilitada toote loomulikkust ning seetõttu on mahetoidul suurem toiteväärtus, see sisaldab rohkem vitamiine, mineraalaineid ja antioksüdante ning maitseb ja lõhnab ehedalt. Arvestades arvukate uuringute tulemusi, on mahetööstuse toit tarbijale kindlasti ohutum. Looduspuhast ja toitainerikast toitu süües kaob vajadus pideva näksimise järele ning oht süüa liiga palju.

„Mahetoidule lihtsalt ei olegi alternatiivi. Õiget toitu süües on võimalik parandada oma elu- ja tervise kvaliteeti ning vähendada ravimite kasutamist,” on doktor Adik Levin kindel.

Kui kõiki toiduaineid ei ole võimalik mahedana tarbida, siis eelkõige soovitab Kristiina teha valiku mahetoodete kasuks nende toiduainete puhul, mida tarbitakse sageli või suures koguses. Näiteks õlid, vürtsid, pähklid, roheline salat, liha- ja piimatooted. Puu- ja köögiviljadest tasub mahedana eelistada õhukese ja söödava koorega vilju nagu õunad, pirnid, maasikad, viinamarjad, paprika, tomat jms. Sellistel viljadel ei ole paksu koort, mis aitaks kaitsta vilju tavatööstuses laialt kasutatavate taimekaitsevahendite eest.

Maitsed.ee