Mõelge oma eileõhtusele söögile. Nüüd mõelge aga sellele, milline oli teie tänahommikune tuju pärast tõusmist? Reibas ja kerge või unine ja väsinud? Uskuge, neil kahel on suurem seos kui te oskate ette kujutada. Küsimus ei ole selles, mida te sõite eile, vaid selles, mis selles söögis sisaldus ja mis mitte. Kahjuks on lihasööjal hommikud raskemad kui juurikanärijatel.

Nagu pealkirjas öeldud - toidust sõltub tuju ja tujudest sõltub toit. Olen viimase paari nädala jooksul flirtinud aina rohkem taimetoiduga ning seda põhjusel, et kohalik tooraine – tomatid, kurgid, kapsad, oad, herned, seened ja nii edasi – on lihtsalt imeliste maitsete, kvaliteedi ja hinnaga. Olen aina enam hakanud täheldama nähtust, kus eelmisel õhtul taimetoidulist rooga süües on hommikud rõõmsad, kerged ja aktiivsed. Samas kui õhtusöögiks on olnud hea veiseliha, part või mõni muu tugevam liha, on hommikud unised ja väsinud. Juurikat on kergem kanda.

Loomulikult sõltub hommikune tunne voodist, padjast, värskeõhu sisaldusest toas ja kas vett sai õhtul piisavalt joodud. Aga sama unerežiimi hoides ja vaid toitu õhtusöögilauas muutes hakkasid ilmnema huvitavad erisused. Selge on see, et juurviljad on rikkamad kiudainetelt ning nende seedumine on kiirem ning “väljumine” probleemivabam. Liha aga nõuab suuremat tööd maos ja sooltes, mis tähendab, et mida hilisem õhtusöök seda pikemalt une arvelt energiat sellele suunatakse. Olen fleksitarist, kes naudib mõlemat ehk nii loomset kui taimset, kuid eelistan aina tihemini vaid juurikaid eineks nautida. See pole kuidagi seotud eetika ega moraaliga, pigem sellega, et otsin juurikamaailmast uusi mekke ja inspiratsiooni.

Kui vaadata lõpuni toidust saadava energia ja toitainete päritolusse, siis on see kõik ju taimne – kõik maailma proteiin, rasv ja süsivesik, vitamiinid ja mineraalid saavad alguse mullast, taimedest vee ja päikese koosmõjul. Ehk siis kui on kergem olla ja tuju parem, pole põhjust liha poole vaadata. Lisaks inspireerib mind, kui eluaegset lihasööjat, lihaarmastajat, äärmise tugevusega juurviljade rikkalikkus, nendest valmistatavate toitude ringi laius ning just need maitsed, mis muidu on jäänud tahaplaanile. Maailm muutub kardinaalselt, kui keerata liha ja lihakõrvase rollid ringi. Kui selle paradigmamuutuse ja uue, suurenenud huviga toidumaailma vastu kaasneb ka parem uni, seda parem.

Juurviljad versus liha

Kogu kirjatüki aluseks on isiklik kogemus, mis ütleb, et õhtul tuleks süüa vaid juurvilju. Mul hakkas kuratlikult kergem kogu päeva jooksul. Lihtsalt tundub loogiline ja ma tahan seda veel. Küsimus on selgelt selles, milline toit aitab paremini magada, milline hommikul ilma liigpika “käivitamiseta” kohe toimetustega pihta hakata, milline toit mõnusa, närvitsemata päevaeksistentsi. Juurviljaline on siinkohal tugevalt eelisseisus. Lisaks räägib õhtuse kergema söögieelistuse kasuks ka vana hea tõdemus, et “hommikul söö kui keiser, lõunaks kui tööline, õhtul aga kui kerjus”.

Küsimus ei ole tegelikult üldse, kas liha või kala või kana või porgand. Küsimus on selles, milline toit aitab kõige paremini ja kiiremini taastada kulunud energia ning pääseda tagasi aktiivsesse tegevusse – tööle, kooli, sportima, lugema või kuhu iganes on soov ja vajadus minna, mida teha. Siin juures tuleb tõdeda, et juurvijad kannavad meid kõige kaugemale, tekitamata toidukoomat ning seedudes kiiremini kui liha, jättes sellega palju enam energiat muudeks asjadeks, kui lihtlabane seedimisprotsess.

Samas … kui käsil on talveperiood, seljataga tugevam füüsiline või ka vaimne pingutus ei aita juurikate närimine energiat ja aktiviteeti taastad. Selleks otstarbeks lõi jumal meile hautised ja supid, kus saab kiiresti kätte lihast välja keedetud hea ja parema. Kui aga kevad paistab ja suvi ronib tuppa, siis võiks asiaatide kombel hakata liha poole vaatama kui maitseainele – saab meki suhu ja maitsed kogu toidul tugevamaks (liha on ju ikkagi umami ehk maitsetugevdaja, sama nagu sool, suhkur ja hape) ning ka lihanälja kustutatud. Samal ajal saab ihu toitaineid ja on samas kerge.

Tulles aga pealkirja teise poole juurde ehk selle juurde, kus tujust sõltub toit, on ka siin tegemist “nokk kinni, saba lahti” olukorraga, kus õige söök tagab õige une ja värskuse, mis omakorda soodustab kergema toidu järele isusid. Hetkel on kogu Eesti ühiskond olukorras, kus meie igapäevasest toidupüramiidist peaaegu, et puuduvad juurviljad ja puuviljad, prevaleerivad aga liha ja piimatooted, leib. Ehk siis kõik rasked, pikaajaliselt seeduvad ja keha kannatust proovile panevad toidud. Just selline holistlikult kausaalne suhe on viinud meid, eestlaseid, ka sellele kursile, kus rasvumisest on saamas epideemia, uni ei värskenda ja tänu sellele väheneb aktiivsus, langeb tuju, mis omakorda tõmbab ajukeemiat turgutama raske toiduga. Ja nõiaring algab jälle.

Nagu iga loo puhul, tuleb jälle mainida, et tegu pole vegan või taimetoidu propagandaga. Idee on panna inimesi mõtlema oma toidust, tekitada huvi teistsuguse maitse järgi kui meie tavaline toidulaud. Üks viis on suurendada juurviljade ja puuviljade osakaalu igapäevases toidus. Ning kellele ei meeldiks tunda end kerge ja värskena, energilisena, muretuna? Toit on see, mis meie tujusid mõjutab, meie tundeid sätib. Mida kiiremini me sellest aru saame, seda kergem hakkab. Rõhutame üle selle fakti, et toiduga on võimalik oma eksistentsi parandada, võimalik tagada parem uni, selgem hommik ja edukam elu. Ärme keera seda ainukest võimalust elule perse sellega, et me ei viitsi targalt ja tervislikult süüa.

Maitsed.ee