Tervislike terviktoitude söömine on oluline, samuti nagu on oluline pöörata tähelepanu üksikutele toitainetele. Viimasel ajal sellest rääkimine aga populaarsust ei too. Toiduaktivistid nagu Michael Pollan nimetavad seda nutritionism’iks, liigseks toitainekesksuseks.

Tema ja teistegi sõnul ei peaks me nii väga toitainete pärast muretsema ja lihtsalt sööma nn „päris” toitu. Nagu ütleb kuulsusest toitumisspetsialist dr David Katz: „Süües terviktoite loksuvad toitained iseenesest paika.”

Tegemist pole aga just teaduspõhise vaatluse tulemusega, vaid arvamuse või parimal juhul aimduse või juhusliku tähelepanekuga ilmaasjade kohta. Sellised tabavad märkused on küll kirjasõnas kaasakiskuvad ja kõlavad loosungina värvikalt, aga ei kujuta endast alati head nõuannet. See on üks põhjustest, miks mina pole kaasa läinud toidukuulsuste trendiga. Lõpuks on isegi dr Katzi avalikult kritiseeritud, sest ta on kaitsnud šarlatanlikke seisukohti ja propageerinud mitte alati teaduspõhiseid vaateid.

Tuleb küll tõdeda, et erinevalt Pollanist, kelle arusaam toitumisest on praktiliselt olematu ja kelle nõuanded on kohati täiesti arulagedad, esindab dr Katz kuumade toitumisteemade puhul sageli hästi kaalutletud seisukohti. Ilmselt ei ole ka läbinisti vale, et inimesed peaksid rohkem muretsema toitainerikaste terviktoitude söömise pärast ja vähem tegelema oma menüü pisidetailideni analüüsimisega, vahendab Vegan.ee.

Või vähemasti pole see ilmselt vale maailmas, kus elavad Michael Pollan ja dr Katz. Küll aga võib see olla vale minu omas. Taimsel terviktoidul põhinev menüü, millest Katz, Pollan ja teised räägivad, sisaldab nimelt rida toiduaineid, mida sina ja mina ei söö. See hõlmab endas – mõõdukates kogustes – juustu, mune, kana ja kala. Niisiis ei mõtle nad õieti sellele, kuidas on võimalik saada piisaval määral omega-3 rasvhappeid, kaltsiumi, B12-vitamiini ja rauda, järgides minu propageeritavat toitumisviisi. Väide, et toitained loksuvad iseenesest paika, ei pruugi veganite jaoks alati tõele vastata.

Toitumisviisid, mis on Aasias ja Lõuna-Euroopas inimeste tervist pikka aega kaitsnud, põhinevad taimsel terviktoidul, kuid need pole vegan. Vegantoitumine välistab toidud, mis on olnud taimetoidulistes kultuurides traditsiooniliselt teatud toitainete allikateks. Ja kui inimesed lõpetavad loomset päritolu toitude söömise, siis peavad nad üht-teist ka toitainetest teadma. Näiteks peavad nad teadma, et on oluline tarbida vegantoitumise osana vähemalt 3 portsjonit kaunvilju päevas, et saada piisavas koguses kõiki aminohappeid. Nad peavad teadma, millised on need rohelised lehtköögiviljad, kust kaltsium ka reaalselt kehasse imendub. Nad peavad teadma, millist tüüpi B12-vitamiini toidulisand on kõige parem ning millises koguses seda tarbida.

Meie, veganid, oleme mõnes mõttes teerajajad, mis puudutab eetilisi toitumisvalikuid, sest loomade õigusi austav maailm on väga erinev siiani eksisteerinud maailmast. Meil pole pikka ajalugu, millest õppida, seega tuleb meil juhinduda teadusest. Kas see jätab mulje, nagu oleks veganlus keeruline? Kas see kõlab nagu toitainekesksus? Vahet pole. Meie ülesanne on tagada, et vegantoitumine saab olla pikaajaliselt toimiv valik igaühele, kes soovib olla vegan. See nõuab usaldusväärset ja tõenduspõhist infot vegantoitumise kohta. Toitainete jälgimine on väga oluline, et ennetada veganlusest loobumist. Me ei saa lasta loomadel kannatada selle pärast, et meie riskeerime, kuulates ähmast ja teadusliku tagapõhjata nõu selle kohta, kuidas terviktoidud täidavad automaatselt kõik meie toitainevajadused.

Tõlkis: Triin Lutsoja

Maitsed.ee