See on mu neljas ja ühtlasi ka viimane (vähemasti praegu) postitus sellest, kuidas ennetada sellist nähtust nagu endised veganid. Käesoleva teema jaoks olen mõtteid ammutanud mitmetest allikatest, sealhulgas uuringutest veganite ja taimetoitlaste, aga ka üldiselt toitumiskäitumise kohta.

Väike kokkuvõte aspektidest, millest olen juba kirjutanud:

Mõnikord loobutakse veganlusest või taimetoitlusest seetõttu, et lakatakse uskumast selle eelistesse. See tähendab, et veganluse eelistega liialdamine ja ebarealistlike ootuste loomine (nagu jutt, et veganid vananevad supermodellide moodi) võib anda tugeva tagasilöögi pikaajalise veganluse julgustamisel, vahendab Vegan.ee.

Samuti võib veganluse eetiliste põhjuste eiramine osutuda veaks. Vahel tundub, et me kardame eetikast rääkida, sest kardame öelda välja, et jah, loomade elud loevad ka. Tuleb siiski tõdeda, et veganaktivismi puhul on eetika siiram lähenemisviis, mis on ilmselt pikas perspektiivis ka efektiivsem.
Ja viimaks, kuigi me soovime veganlust näidata väga lihtsana, veame me tõepoolest alt veganeid, eriti just värskeid veganeid, kui me ei räägi sealjuures ka toitumise olulistest detailidest. Veganid võivad jääda ja jäävadki haigeks, kui neil ei ole ligipääsu usaldusväärsele toitumisinfole.

Tuleb siiski tõdeda, et veganaktivismi puhul on eetika siiram lähenemisviis, mis on ilmselt pikas perspektiivis ka efektiivsem.

On ka teisi tähtsaid aspekte, millest me oleme kõik teadlikud: toe ja eriti kaastunde pakkumine, kui inimestel on veganlusega raskusi. Veganite kogukond peab pakkuma turvalist kohta, kus inimesed julgeksid tunnistada, kui nad on teinud mõne vea või veganlusega vastuollu mineva valiku. Me peame tunnustama ponnistusi ja häid kavatsusi, isegi kui täiuslikkus (mida iganes see tähendab) on kättesaamatu, austama neid katsumusi, millega mõned inimesed silmitsi seisavad, ning lubama neil seda teed omas tempos jätkata.

Viimane teema, millest tahan rääkida, tähendab püsivalt veganiks jäämisel tegelikult päris palju. Nimelt, kui oluline on, et veganlus tunduks inimestele „normaalne“.

Cornelli Ülikooli uuring „Kes me oleme ja kuidas me sööme: kvalitatiivne uuring identiteetidest toiduvalikul“ uuris seda aspekti lähemalt. Teadlased leidsid, et paljud inimesed (kes ei olnud taimetoitlased) väljendasid soovi kirjeldada oma söömisharjumusi „normaalsetena“ ja mitte „ekstreemsetena“. See on oluline ka meie veenmistöös, sest küsitlused endiste taimetoitlaste seas näitavad, et paljud neist ei tahtnud olla „silmatorkavad“.

Meie, veganid, sööme (ja elame) viisil, mis on ülejäänud ühiskonnast väga erinev. Mõndadele meist pole see suur asi, kuid nendele veganluse järgijatele, kelle jaoks on oluline tunda ennast normaalsena, võib selline eristumine tuua kaasa palju ebamugavust. Me ei saa muuta nende inimeste sisemist vajadust tunda ennast normaalsena, kuid me saame astuda samme selle suunas, et veganlust „normaliseerida“.

Me ei saa muuta nende inimeste sisemist vajadust tunda ennast normaalsena, kuid me saame astuda samme selle suunas, et veganlust „normaliseerida“.

Üks viis oleks pakkuda rohkem veganvalikuid, mis jäljendavad üldlevinud söömismustreid. Toidutööstus on juba teinud sel alal silmapaistvat tööd ning valikud muutuvad ajaga üha paremaks ja mitmekülgsemaks. Taimsed juustud ja vorstid on tänapäeval palju paremad kui nad olid kümme aastat tagasi. Ka tavalistes söögikohtades on palju lihtsam leida veganroogasid ning seda peaksid veganaktivistid toetama.

Mind on tihti kritiseeritud minu seisukoha pärast taimsete lihatoodete osas – ma nimelt leian, et neid võib süüa küll. Hiljuti ütles mulle üks minu blogi lugeja, et tegemist on „rämpstoiduga“, mis on „hullem kui liha“, nagu ta oli ühel veebipõhisel taimse toitumise kursusel õppinud.

Ma saan aru, et nende toodete vältimine on lahutamatu osa mõnedest taimse toitumise filosoofiatest. Kuid toitumine ei ole filosoofia, see on teadus. Ma pole kohanud ühtegi tõestust selle kohta, et mõni portsjon taimseid lihatooteid nädalas tervisele kahju teeks.

Ja asi pole lihtsalt mugavuses, olgugi et see on väga oluline boonus, mille nad vegantoitumisse toovad. Sama oluline on nende toitude puhul, et nad võivad muuta veganluse mõnedele inimestele sotsiaalselt ja psühholoogiliselt mugavamaks. Nad meenutavad natuke rohkem seda, millega mõned meist üles kasvasid. Need toidud võimaldavad veganitel käia sõpradega väljas söömas, ilma et nad peaksid paluma endale midagi menüüvälist valmistada – asi, mis võib tekitada ebamugavust, sest tõmbab tähelepanu.

Me teame, et veganlus ei keerle meie ümber. Natukene ebamugavust ei tohiks olla suur asi selle kõrval, mida loomad igapäevaselt läbi peavad elama. Ometigi peame jääma realistlikuks. Veganiks hakkamine on paljudele inimestele suureks katsumuseks. Asi ei ole lihtsalt vanadest lemmiktoitudest loobumises ja uute maitsetega harjumises, vaid ka sellise suuna valimises, mis tähendab suuresti ühiskonnas vastuvoolu ujumist. Sõltuvalt sellest, kes sa oled, kus sa elad ja milline on sinu tutvusringkond, võib selline valik mõjuda teistele võõrastavalt.

Tegelikult me ju soovime, et veganlus oleks norm, mitte äärmus. Nii kaua, kui ta seda aga pole, võib olla vajalik veganlust näidata normaalsena, et aidata mõnedel inimestel veganiks hakata ja jääda.

Tõlkis: Triin Lutsoja

Maitsed.ee