Tuntud toidublogijal ja pikaaegsel veganil Sandra Vungil ilmus äsja neljas kokaraamat. Vegan.ee uuris, kuidas Sandra aga veganluseni jõudis, kuidas valmivad blogisse uued retseptid ning millega ta vabal ajal tegeleb?

Sa oled seda vist küll kümneid kordi pidanud rääkima, aga tuleta meie lugejatele meelde, kuidas ja miks hakkasid veganiks.

Sandra VungiHakkasin veganiks aastal 2007, kui ma olin 17-aastane. Tänu internetile sattusin peale videole, kus näidati, mis tapamajades toimub („Meet Your Meat“). Ma ei tea, miks ma sellele varem polnud mõelnud. Loomad on muidugi alati südamelähedased olnud, aga see video näitas, kui kohutav on see tööstus. Ma ei tahtnud selles enam sekunditki osaline olla, ammugi seda toetada. Peale video vaatamist olin veel tükk aega šokis. Pühkisin pisarad ära ja ütlesin oma kallimale, et mina enam liha ei söö. Ei olegi söönud. Järgmisel aastal saab sellest juba 10 aastat.

Mis on veganluse juures sinu jaoks kõige positiivsemad küljed? Kas veganluse juures on mingil hetkel sinu jaoks olnud ka midagi keerulist või midagi sellist, mis kujutab endast suuremat väljakutset?

Kõige positiivsem külg on teadmine, et ma ei toeta võigast ja vägivaldset loomatööstust. Lisaks suurepärane taimne toit! Kõige keerulisem väljakutse on elada teadmisega, kuidas miljoneid loomi tööstustes koheldakse ja tapetakse. Minu aktivism läbi toidu natuke leevendab seda, aga vahel on ikka väga kurb. Eriti, kui näed järjekordset tapamajaautot loomadega mööda sõitmas ja tead, kuhu need hirmunud loomad viiakse. Samas on see näitaja, et on vaja veel palju tööd teha ja paneb veel rohkem pingutama.

Sinu elukaaslane on samuti vegan. Kuidas tema selleni jõudis? Tihti arvatakse ju, et mehed ei saa veganid olla, sest see teeb kuidagi nõrgukeseks või on üldse ebamehelik.

Tema jõudis selleni paar aastat peale mind. Ühel päeval tuli lihtsalt töölt koju ja ütles, et ta ei taha enam liha. Lisaks oli ta näinud ühte videot, kus näitas ühte masinat, mis erinevaid loomi purustas. See oli selline suur tera maa sees ja tõstukiga viidi sinna järjest loomi juurde. Väikestest loomadest suurte loomadeni, koos saba, karvade ja sarvedega. All oli kirjas, et sellest massist tehakse näiteks hot-dogʹe ja salaamit. Minu kaasale hakkas see kontseptsioon vastu. Selline anonüümne masinlik ja võigas massitootmine, kus tundlikud elusolendid purustatakse üheks massiks. Usun, et kaasa aitasid ka maitsvad ja toitvad taimetoidud, mida igapäevaselt kodus kokkasin.

Olen kohanud palju sellist suhtumist, et mehed on justkui mingid imeloomad, kes kindlasti ilma lihata elada ei saa. Ja et liha mittesöömine on ebamehelik. Näiteks kokakoolitustel on naisterahvad mulle öelnud, et nad ise tahaks nii väga rohkem taimselt süüa, aga mida nad mehele pakuvad? Minu arust on aga ääretult võluv ja mehelik, kui meesterahvas näitab, et ta hoolib ja mõtleb suuremalt ning austab elusolendeid. Lisaks ehitas minu mees üksi käsitsi ja kirvega meile palkmaja ja kaevas käsitsi kaevu, nii et taimetoitu ei söö kindlasti nõrgad mehed.

Sinu populaarne blogi taimetoit.ee saab peagi 7-aastaseks. Kuidas jõudsid kokkamise ja blogipidamise juurde?

Toitu olen armastanud ja valmistanud nii kaua, kui ennast mäletan. Juba väiksena lappasin ma erinevaid kokaraamatuid ja ajakirju ning mängisin kokasaate tegemist. 🙂 Kahtlustan, et toiduhuvi on minul veres, sest ka minu vanavanaema oli juba vinge kokk. Ja näiteks vegankokk Mikk Mägi on minu sugulane. Alguses, kui taimseid retsepte hakkasin looma, oli mul kohe plaanis kokaraamat teha. Kuna aga tookord jäi ühe kirjastusega koostöö katki, siis lubasin endale, et teen siis hoopis ilusa blogi. Nii sündiski taimetoit.ee.

Taimetoit.ee lehel on sadu vegantoitude retsepte ja peaaegu igal nädalal ilmub sinult ka mõni uus retsept. Kust ja kuidas sa jätkuvalt inspiratsiooni ammutad? Kirjelda ühe retsepti ja blogipostituse valmimise protsessi.

Mul on hästi palju musti märkmikke retsepte täis kirjutatud. Selline vanakooli viis kuidagi istub mulle. Võtan jälle oma musta märkmiku ette, pastaka kätte ja asun nuputama. Vahel on sellised perioodid, kus uusi retsepte tuleb nagu oavarrest ja mitu päeva kokkan ja pildistan. Siis on jälle tükiks ajaks n-ö varu olemas ja järjest avaldan neid oma lehel. Aga näiteks peale järjekordse kokaraamatu ilmumist võin vaimselt üsna tühi olla ja siis ei pruugi mõnda aega midagi tulla. Mulle on kõige tähtsam see, et retsept oleks eelkõige hea retsept. Mitte lihtsalt taimne toit, vaid suurepärane taimne toit ja hästi toimiv retsept kauni fotoga. Nii mõnigi kord olen retsepti valmis teinud, aga enne pildistamist otsustanud, et ikkagi ei avalda seda. Oluline on mulle ka mu elukaaslase arvamus. Ta on alati aus ja annab head nõu.

Palju inspiratsiooni saan lihtsalt hetketujust või vastavast toorainest või kui sirvin oma kokaraamatute varu või vaatan teisi toidublogisid. Ma olen näiteks suur Anni Arro fänn ja mul on kõik tema kokaraamatud. Samuti fännan ma Isa Chandra Moskovitzit. Meeldivad ka väikesed Ida-Euroopa toidublogid, kust leiab lihtsaid ja nostalgilisi toite. Just lapsepõlveroad ongi väga erilised, usun, et mitte ainult minu jaoks. Seetõttu olen taimseks muutnud hästi palju vanu lemmikuid. Teatud toitudega lihtsalt on palju häid mälestusi ja ka taimetoitlasena saab neid uuesti kogeda, lihtsalt taimses kuues.

Kindlasti saan inspiratsiooni ka väljas süües. See on üks väheseid luksusi, mida endale ikka luban. Pole midagi paremat, kui oled nädalaid koduköögis vaaritanud ja siis lähed ja naudid vahelduseks teiste tehtud toitu.

Kuidas aga sünnib üks uus retsept ja blogipost? Kui olen peas valmis mõelnud uue toidu idee, siis varun poest toiduained ja asun katsetama. Jooksvalt panen kohe ka täpsed kogused kirja. Teen seda kahes mõõtühikusüsteemis korraga, sest lisaks taimetoit.ee’le on mul ka ingliskeelne toidublogi vegansandra.com. Viimasesse lähevad sellised mõõtühikud nagu tassid (cups) ja untsid. Ehk siis rohkem on mahupõhine. Alguses oli see minu jaoks frustreeriv, eriti kui alustasin oma ingliskeelse kokaraamatu „Vegan Dinner Party“ tegemist. Aga juba varsti sain asja käppa ja kohati tundub see mahusüsteem isegi loogilisem. Siis timmin kogu aeg maitset parimaks. Et kõik oleks tasakaalus.

Kui toit on valmis, asume seda maitsma ja samal ajal arutame. Enamikul juhtudel olen tulemusega väga rahul ja uus retsept on sündinud. Siis asun toitu pildistama. Selleks sätin suure akna juurde või välja kõik valmis. Mulle meeldib kõige rohkem puidu taustal või mustal pinnal pildistada, aga vahel kasutan ka linikuid. Nõude valik on ka väga oluline. Mõnikord pean toidu teise nõusse ümber tõstma, sest pildil ei näe see ikkagi hea välja. Väga oluline on ka õige nurga leidmine ja valguse-varjude mäng. Ühest toidust teen tavaliselt 100 fotot, vahel rohkem. Siis lähen arvutisse ja valin parimad fotod välja. Seejärel töötlen fotod Lightroomis. Kui fotod on olemas, siis asun retsepti märkmikust blogisse ümber kirjutama. Igale retseptile kirjutan ka sissejuhatuse. Vahel on see ainult selle konkreetse toiduga seotud, vahel on tuju ka mõningaid isiklikke päevaseiku jagada. Kõigepealt kirjutan retsepti inglise keeles ja siis eesti keeles. Siis sätin fotod teksti juurde paika ja avaldan postituse. Seejärel asun uut retsepti sotsiaalmeedias promoma. Igapäevaselt vastan ka kommentaaridele ja küsimustele nii blogis kui sotsiaalmeedias.

Mis on su enda lemmiktoidud ja milliseid toite valmistad ise tihedamalt?

Minu kallim naerab, et kõik toidud on minu lemmikud. 🙂 Aga tõesti, mul on väga-väga palju lemmikuid. Eriti elevile lähen näiteks kapsarullide, lasanje, praekartulite, taimsete kotlettide, klimbisupi ja vareenikute peale. Kõige tihedamini valmistan tatrahelbeputru (peaaegu igal hommikul), erinevaid pastaroogi (lemmik on kookose-sidrunipasta kikerhernestega), sedasama klimbisuppi või läätse-kaalikasuppi ja tihti ka kartulit-kastet-kotlette. Ning viimasel ajal tundub, et võiksin elada ainult riisinuudlitest, brokolist ja kikerhernestest. Päevalilleseemnetest hapukoor juurde ja ongi unelmate toit olemas. Nii et põhimõtteliselt valmistan kogu aeg enda retseptide järgi süüa. Köögis on mul alatasa enda kokaraamat või taimetoit.ee lahti.

Äsja ilmus sinu neljas kokaraamat „Taimsed õhtusöögid“. Mille poolest see eelnevatest raamatutest erineb? Mida huvilised sealt leida võivad?

Taimsed õhtusöögid Sandra VungiKuna minu esimene kokaraamat „Kodused ja maitsvad taimetoidud“ oli juba pikka aega läbi müüdud, siis sain pidevalt kirju, kus küsiti, kas raamatut on veel kuskil saada ning kas kordustrükk on plaanis. Samal ajal on müügil olnud ka minu magustoitude raamat „Taimsed magustoidud“, aga paljud tundsid just puudust raamatust, kus oleks ka soolaseid toite. Mina sealhulgas. Mõtlesin kaua uue raamatu pealkirja ja teemat, sest sealt saab kõik alguse. „Taimsed õhtusöögid“ tundus õige, sest tahtsin raamatusse just palju pearoogade retsepte. Raamatus on 70 retsepti, pooled neist gluteenivabad. Raamatu lõpust leiab neli nädalamenüüd koos poenimekirjadega. Retseptidest leidub nii suppe, salateid, universaalseid kastmeid, kotlette ja pallikesi, pastasid, pitsasid ja pirukaid, pearoogi ja magustoite. Loodan, et see on paljudele praktiline ja ilus abimees aastateks.

Veganlust ümbritsevad siiani müüdid ning igasuguste veganteemaliste artiklitega käivad kaasas negatiivsed kommentaarid. Kas sul on ka olnud selliseid halbu kogemusi ja kuidas sa nendega hakkama saad ning positiivsust säilitad?

Õnneks on enamikul juhtudel minu koostöö meediaväljaannetega olnud meeldiv. Alguses võib-olla lugesin kommentaare ning loomulikult kaob siis igasugune usk inimkonda. Nüüd ma enam üldiselt kommentaare ei loe. Pole mõtet oma energiat kulutada võõraste inimeste anonüümsetele arvamustele, eriti kui mind niikuinii n-ö ümber veenda ei saa. Veganlus ei ole dieet, see on elustiil. Ma olen selle valinud tänu tugevatele eetilistele põhimõtetele ja kui keegi ütleb, et „murusööjad niikuinii talve üle ei ela“, siis mida ma ikka selle infoga peale hakkan. Samal ajal saaksin juba keskenduda olulisele ja luua näiteks uusi retsepte. Kui on olnud aga mingi tagurlik ja valesid täis veganlusevastane vaenulik artikkel mõne ajakirjaniku poolt, siis see teeb ikka kurvaks. On ääretult kahju, kui ajakirjanikud oma võimu niimoodi ära kasutavad ja tundub, et jälle on paar sammu tagasi astutud.

Aga positiivsust säilitan sellega, et esiteks olen ma endale elav näide sellest, et rõõmu täis maitsev ja tervislik elu on pikaaegse veganina võimalik. Teiseks on väga suureks motivatsiooniks see, kui keegi kirjutab või ütleb, et hakkas tänu minule veganiks või et tänu minu retseptidele on lihtne olla vegan. Ja muidugi unistus sellest, et ühel päeval ei sõida enam tapamajaautod.

Millega sa oma vaba aega sisustad? Kas sul on peale kokkamise veel põnevaid huvisid/hobisid?

Mängin videomänge (viimasel ajal lahutan meelt Civilization 5-ga ja ootan juba ka Civilization 6 väljatulekut sügisel). Suurimad lemmikud on ka erinevad RPG-d. Meeldib ka vähemalt kolm korda nädalas trenni teha, käin jooksmas ja teen joogat. See on juba vaimsele tervisele hädavajalik. Lisaks armastan sarju ja filme vaadata. Lemmiksarjad on Silicon Valley, The Walking Dead, It’s Always Sunny In Philadelphia, Girls, Nashville, Vinyl, Better Call Saul ja Grey’s Anatomy. Meeldib häid raamatuid ka lugeda. Viimasel ajal on lemmikuteks olnud Mika Waltari ja Sauter. Trumme mängin ka, üks lugu on veel vaja Neoandertalsiga kirjutada, siis on uus album koos.

Mida soovitaksid algajale veganile, et üleminek veganlusele oleks võimalikult lihtne ja stressivaba?

Leia lihtsad ja maitsvad taimsed retseptid (näiteks taimetoit.ee ja minu kokaraamatud).
Söö igapäevaselt kolme toitainegruppi: süsivesikuid, valke ja häid rasvu. Ära lase info üleküllusel enda elu liialt keeruliseks muuta. Õli, sool, suhkur ja jahu on normaalses koguses täiesti okeid. Taimetoit ei pea võrduma gluteenivaba ei pea võrduma toortoit. Kui kõht jääb tühjaks, lisa toitu rohkem taimset valku. Kui oled kutsutud mõnele peole või üritusele ja sul on aega, siis soovitan soojalt mõni maitsev taimne toit kaasa kokata. Siis võid kindel olla, et saad ise kõhu täis ja saavad teisedki vahelduseks midagi põnevamat süüa. Kui sinu lähedased ei mõista sinu elustiili, anna neile aega ja sõbralikul moel infot. Muidugi pole ka paremat viisi kui neid mõne taimse toiduga võluda. Kui tunned ennast üksi või tahad nõu, siis kirjuta mulle või mõnele teisele sõbralikule veganile.

Maitsed.ee