Maitsed on rahvuslik rikkus: Vene köök on mitmekülgne ning kadestamisväärselt maitsev, Prantsuse köök aga armastatud ja hinnatud üle maailma. Millest aga sõltub erinevate maailmaköökide nüansirikkus?

Kindlasti sellest, millist toorainet on võimalik saada, millised maitsetaimed ümbruskonnas kasvavad ning kuidas see kõik on pandud sobima inimeste maitsemeelega. Näib, et maitsemeel on seotud rahvuse temperamendiga – mida vürtsikam ja mitmekülgsem on toit, seda temperamentsem on rahvus.

Eesti köök on sajandeid olnud pigem ühekülgne, kuigi nii toorainet kui häid maitsetaimi meil jagub. Eestlane on oma toitumisharjumustega rahul ning samuti Eesti toidule omaste maitsetega. Halb on aga see, et Eesti inimesed ei ole kuigi julged uusi maitseid proovima – muudatused toimuvad, aga väga visalt. Grillkana ja majoneesisalatid on maitsvad ja toekas osa meie toidu- ja peolaua kultuurist, kuid astugem samm edasi: teeme ja sööme ka midagi teistsugust!

Suunanäitajateks saavad olla ka suured jaekauplused, mis pakuvad sooja toitu. Soojaleti valik ei tohi piirduda peamiselt kana erinevatest grillitud osadest, vaid peaks pakkuma ka midagi uuendusmeelset. Kanast saab teha väga palju maitsvaid toite, grillimine pole ainuke variant. Soojatoiduletist võib vabalt saada inimeste maitsemeele harija, kui kauplustel on piisavalt indu.

Hea taimetoit kõlbab hästi ka lihasööjale

Siiski: Eesti söögikohtades on tunda, et nad otsivad oma nišši, proovivad klienti harida ning kompavad piire, kui palju on klient nõus uudsustega kaasa minema. Klassikaliste köökide tähtsus on turul vähenemas. Väga palju tuleb juurde kiirtoidukohti. Soome näitel võin öelda, et popiks tänavatoiduks saab meilgi peatselt kebab – lihtne teha ning väga maitsev. Kliendile on kebab soodne, mis ei ole samuti vähetähtis.

Eesti inimesed võiks sagedamini välja astuda oma tavapärasest rutiinist, katsetada uusi maitseid ning toite – mõni neist võib hakata meile väga meeldima. Võib-olla astume niimoodi isegi temperamentsete rahvuste hulka.

Avatud maailm on toidu pakkumisel sisenenud siiski ka Eestisse. Iga moodne eri köökide elemente põimiv restoran on mugavamate klientide rõõmuks lisanud toidukaardile ka n-ö uued klassikud ning pakub burgerit, carpacciot, Caesari salatit jmt, mis on peaaegu et kohustuslikud road, mida julgeb tellida ka inimene, kel väiksem restoranikogemus, kuna nende tellimiseks ei pea menüüsse süvenema ega koostisaineid ettekandjalt üle uurima.

Moodsad on ka Aasia toidud, mis ei ole enam „kauged ja eksootilised “. Nende vürtsiderohkus on kartulisalati- ja grillkanarahvale tore leid, mida armastada. Samas on nad valmistoiduna soodsad ega nõua ise valmistamisel väga suuri erioskusi.

Muidugi on trendikas kõik, mis mahub kategooriasse tervislik, seda nii jaekaubanduses kui ka restoraniäris. Toitumisteadlased ütlevad, et tulevikutoit ei ole mitte lihtsalt tervislik, vaid selline, mis teeb terveks. Idandamine, probiootikumid, supertoidud, suurendatud valgusisaldusega sportlaste toit jmt.

Ka lihasööjate seas on moes taime- või vegan-toidud. Falafelid ja tofud, isegi vegan-burgerid ja -pitsad on selge suundumus. Paljud tavalised toitujad proovivad vähem liha süüa, mis on igati mõistlik, sest täiskasvanud inimene ei peagi igapäevaselt liha tarbima. Hea taimetoit on kindlasti parem kui halvasti tehtud või halva kvaliteediga liha.

Kõige rohkem läheb toitu raisku kodudes

Eesti kodudes visatakse ära ligikaudu 63 miljoni euro väärtuses toitu aastas. Üks lastega pere viskab ära aasta jooksul umbes 120 euro eest toitu. Kodumajapidamised on protsentuaalselt kõige suurem toiduraiskajad – 71% Eestis tekkivatest toidujäätmeist tekib just kodumajapidamises. Üllatav, kas pole?
Kuigi need on kokkuvõttes väiksemad numbrid kui Euroopa Liidus keskmiselt, on need ikka liiga suured.

Me peaksime paremini oma menüüd planeerima, paremini oskama kogu toorainet kasutada.
Lihtne on tellida restoranist söök koju, lihtsam ja soodsam on osta poest valmistoitu. Mõlemad on head variandid n-ö aja ostmiseks, sest paljud maitsvad road vajavad valmistamiseks ikkagi pikemat aega kui see, mis meil õhtul töölt koju jõudes olemas on.

Samas on palju kiireid isetehtavaid toite, mille valmistamine on lihtne ning tooraine ei ole kallis ega rikne kiiresti. Näiteks munawokid, nuudlid, supid, mille valmistamiseks on vaja vaid mõned minutid rohkem kui vee keemamineku aeg.

Paned vee keema, hakid juurikad, viskad liha pannile, juurikad peale ja 20 minuti pärast on toit valmis. Sealjuures saad olla kindel, mis tooraine valid ning mis on toidu sees – poole tunniga tehtavaid toite on väga palju.

Ise julgelt kokata on ka üks variant toiduraiskamist vähendada. Katsetada võiks ka harjumuspäratuid koostisaineid või neid, mis on parasjagu oluline ära kasutada, et vältida toidu äraviskamist.

Maitsed.ee