Dagmar Kase on pikaajaline vegan ja feminist, loominguline aktivist ja kultuurikorraldaja, kes hoolib vägivalla, diskrimineerimise ja rõhumise vähendamisest siin ja praegu.

Millal ja kuidas veganluse ja loomaõigusluseni jõudsid?

Liha tarbimisest loobusin ma päevapealt, olles 17–18. Kahjuks ma ei mäleta, mida täpselt ma selle otsuse vastuvõtmise ajal mõtlesin. Tean aga seda, et taimetoitlaseks (ingl. k. vegetarian) ei saanud ma mõne raamatu lugemise, filmi vaatamise või ettekande kuulamise kaudu – 1990ndate alguses taimetoitlust ja veganlust ajakirjandus ja meedia ei kajastanud. Tagantjärele on huvitav mõelda, et minust sai taimetoitlane ilma et oleksin teadnud terminit “taimetoitlane”. Üleminekuaeg taimetoitlusest veganluse suunas kestis ca 13 aastat ja minu jaoks tähendas see erinevate loomsete toiduainete (kala, muna, piimatooted, mesi, jms) ja ka loomseid koostisaineid sisaldavate toodete (kosmeetikatooted, puhastusvahendid jne) tarbimise järkjärgulist piiramist või kohest lõpetamist. Vegan olen olnud peaaegu 12 aastat ja seda nii eetilistel, keskkonnaga seotud kui ka tervislikel põhjustel.

Ma arvan, et veganluse ja loomaõigusluseni jõudsin tänu emapoolsele vanaemale, kes oli väga empaatiline nii inimeste kui loomade suhtes. Lapsepõlves Nõmmel elades olid loomad alati mu ümber ja nii suhtlesingi enamasti loomade ja loodusega. Isapoolsed vanavanemad elasid Võhmas, kus pikka aega tegutses lihakombinaat. Mäletan suvehetki, mil kombinaadist immitsev lõhn oli kohati selline, et keeldusin toast välja minemast. Vanaema-vanaisa olid lõhnaga harjunud (vanaema oli kombinaadis ka töötanud) ega saanud aru, milles probleem on. See võib New Age’likult kõlada, aga ma tunnetasin seda surma lõhna, loomade hirmu ja abitust ning see oli õudne minu jaoks. Veganiks saades otsustasin, et ma ei taha kellegi elu süüa. Aastate jooksul lisandusid mure keskkonna pärast ja ka tervisega seotud põhjused.

On huvitav vaadelda muutusi, mida olen oma mõtlemises, elustiilis ja toitumises rakendanud. Üheks oluliseks muutuseks on see, et mida aeg edasi, seda rohkem pööran tähelepanu tarbimise vähendamisele, eetilis(ema)te tootjate/tarnijate toetamisele (toorainete ja toodete päritolu ja saamine/valmistamine, pakendite tootmisel kasutatavad materjalid jms) ja kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Üks uuematest muutustest baseerub pikaajalisel huvil ajurvedaliku elustiili vastu, mille fookuses on see, et me teame, mis meile sobib, nii toidu kui ka tegevuste suhtes ja me rakendame seda teadmist oma elus – selle aasta jaanuaris rakendasin ajurvedalikku toitumisviisi ja lisaks sellele ei tarbi nn valgeid toiduaineid (nisujahu, rafineeritud valge suhkur jne) ja sojatooteid.

Sinu jaoks on oluline luua seoseid loomaõigusluse ning teiste sotsiaalse õigluse küsimuste vahel. Eelkõige oled pööranud tähelepanu loomaõiguste ja feminismi omavahelistele seostele. Palun tutvusta oma maailmavaadet selles osas. Kuidas saaks seda praktikas rakendada?

Pikka aega defineerisin end feministina, nüüd olen mitmeid aastaid määratlenud ennast veganfeministina. Minu jaoks on feminism ja veganlus lahutamatud, sest feminism ei käsitle ainult soosuhteid või naisõigusi, vaid feminismi abil saab ka mõtiskleda selle üle, mida tähendab inimeseks olemine. Tean, et paljud neid seoseid või nende seoste olulisust ei mõista. Kui identifitseeriksin end ainult feministina, jätaksin tähelepanuta kõik ekspluateeritavad mitteinimesest persoonid (ingl. k. non-human person) ja see oleks minu jaoks samaväarne nende nähtamatuks tegemise ja nende unustamisega, võrdudes seeläbi nende rõhumise toetamisega.

LOE VEEL:

Feminism on naistele andnud valimisõiguse. Feminism on aidanud paljusid naisi, öeldes, et naised ei ole süüdi ja et naiste ainus eesmärk ei ole kodu hoida, süüa teha ja sünnitada. Feminism on naistele andnud nende kehad tagasi (kuigi pikk tee on veel minna). Feminism on paremaks muutnud ka naiste olukorda, keda on pekstud, vägistatud, alandatud. Loomaõiguslus on aidanud paljusid loomi, nt paljudes maades on loomade kasutamine tsirkuses keelustatud. Veganlus ja loomaõiguslus on paljudele loomadele andmas nende kehasid tagasi (kuigi väga pikk tee on veel minna). Loomaõiguslus on paremaks muutnud ka loomade olukorda, keda on pekstud, vägistatud, alandatud. Kõik muudatused võtavad aega ja aega ei ole meil palju, aga minule eelnenud feministid, veganid ja loomaõiguslased ja nende võidud annavad lootust, et elu võib paljude jaoks paremaks, elamisväärilisemaks/liigikohasemaks muutuda.

Veganfeministina olen otsustanud elada võimalikult vägivalla- ja rõhumisvabalt, osutada domineerimisel põhinevatele ja tihti varjatud võimumustritele ja privileegidele, mis väljendub mitmetes minu (igapäeva)tegevustes: arvamusartiklite kirjutamine, avatud vestlustes osalemine (nt Elav Raamatukogu), koolis külalistunni andmine, enda eest seismine, teistest hoolimine, kriitiline sekkumine rõhumisolukorras, feministlike, veganfeministlike ja (topelt)vähemusi puudutavate ürituste (filmiesitlused, ettekanded jms) kureerimine ja organiseerimine ning erinevate viiside leidmine, kuidas kaitsta ennast (ja teisi) ning vajadusel hakata vastu.

Kuidas oled kajastanud neid teemasid oma kunstipraktikas?

Minu esimeseks feministlikuks kunstiprojektiks oli 2002. aastal Tallinna Kunstihoones koos Ivika Kiviga korraldatud näitus “2002”, mis käsitles ühiskonnas välja kujunenud arusaamist õigest ja valest käitumisest, näidates ühe nn märgistatud naise elu ühe aasta jooksul selle naise jaoks oluliste kuupäevade kirjelduste kaudu – iga kuupäeva puhul oli häbemekarvadesse lõigatud tähenduslik kujund.

Minu jaoks oluliseks tööks on video “women who run with the wolves/konur sem hlaupa með úlfum” (2007), mis räägib naiseks olemisest ja saamisest Islandil, kus (valjult) unistamine ja unistamisest/unistustest rääkimine oli aastasadu üldkehtivalt keelatud.

Oluliseks projektiks on ka 2014. aastal Linnagaleriis toimunud isikunäitus “lavastatud etendus/staged performance”, mis oli 2011. a. Aatrium galeriis toimunud näituse “sugude substitutsioon” edasiarendus – keskseteks küsimusteks olid soostereotüübid, sugupooletunnetus ja teksti sooline kuuluvus. Teiseks allikaks saab nimetada 2013. aastal Draakoni galeriis ilmavalgust näinud projekti “reaalne oht?”, mille keskmes olid küsimused: milline on tüdruk ja poiss, naine ja mees, miks on parem olla tüdruk/naine ja miks on parem olla poiss/mees ning millised tegevused on justkui sobilikumad tüdruku/naise ja poisi/mehe jaoks? Näitus “lavastatud etendus/staged performance” lisas eelmainitud küsimuste juurde muu hulgas alljärgnevad teemad: isiku (iseloomu)omaduste ja väärtuste määramine visuaalsel ja teda ümbritseva (aimatava) keskkonna (tänav, köök jne) baasil, soorollide jõustamine Eesti koolides I kooliastme (I–III klass) eesti keele ja inimõpetuse õpikute ja töövihikute kaudu ning 6–10-a. laste unistusametid. Oluline on see projekt eelkõige kahel põhjusel: näitusel oli intersektsionaalne perspektiiv (erinevaid identiteedi- ja eristuskategooriaid (sugu, rass, klass, vanus, seksuaalne sättumus jne) käsitletakse omavahel põimunutena) ja esimest korda tõin sisse veganluse temaatika.

Kust saad oma kunstiprojektide jaoks inspiratsiooni?

Ma määratlen ennast loomingulise aktivistina. Minu portfellis ei ole ainult kunstiprojektid (grupi- ja isikunäitused Eestis ja mujal), vaid olen tegev ka kultuuriürituste (sh loomeettevõtlusalased; ettekanded, seminarid, konverentsid, filmiesitlused, töötoad jms) kuraatori ja (kaas)organiseerijana, arvamuslugude kirjutaja ja uurimusel põhinevate kirjutiste autorina ning olen avaldanud mitmeid intervjuusid erinevate valdkondade esindajatega (sh loominguliste aktivistidega). Olen andnud loenguid ja viinud läbi töötubasid. Mitmekesisest tegevusampluaast johtuvalt ammutan inspiratsiooni akadeemilistest tekstidest, uurimustöödest ja zine’dest; ajalehteartiklitest ja -uudistest; vestlustest tuttavate, sõprade ja mõttekaaslastega; omaenda ja teiste elust; filmidest; etendustest; lasteraamatutest; juhuslikult kuuldud lausekatketest jne. Inspiratsiooniallikaks on ka isikud, kes ei ole apaatsed, kes toetavad vägivallatut erinevate lugude, erinevate erinevuste ja nn nähtamatute narratiivide püsimist avalikus ruumis, meedias, haridussüsteemis, loomingus ja mujal, kes teevad midagi, mida ühiskond nendelt justkui ei eelda ja oota, seistes looma-, inim- ja keskkonnaõiguste eest.

Kas plaanid millalgi uut loomingulist projekti ning kas ja kuidas figureerib seal veganlus, loomaõiguslus ning feministlikud ideed?

Koostöös ühe Läti kolleegiga on plaan teha näitust. Oleme mõlemad feministid ja vaatenurk on intersektsionaalne, nii on meie maailmavaade näituse alustalaks ka ilma seda planeerimata. Näitus on veel ideetasandil ja nii ei ole kindel, millises suunas mõtted arenevad või millise vormi nad võtavad. Aga kindel on see, et tulevikus tahaksin algatada (näituse)projekti, mille fookuseks on loomaõiguslus.

UURI LISAKS:

Töös on ka kirjutamisprojekt ajakirjale Vegan, mille eesmärgiks on lugejatele tutvustada loomingulise aktivismi esindajaid Eestist ja välismaalt.

Millistele küsimustele peaksid Sinu arvates Eesti vegan- ja loomaõiguslusliikumised senisest enam tähelepanu pöörama?

Koostöö ja koostegutsemine ei ole kollektiivses ja isiklikus praktikas alati lihtne ja mõnikord on see ka võimatu, aga selle poole võiks püüelda. Loomadest-lindudest ja keskkonnast võiks harival moel nt rääkida lasteaedades ja haridusasutustes – olen raamatuna osalenud mitmes Elavas raamatukogus ja silmast silma toimuvad avatud vestlused on positiivne meetod diskussioonide algatamiseks. Kogukondlikus korras võiks tähelepanu pöörata kohalike loomade varjupaikade abistamisele vabatahtliku abi pakkumise kaudu (loomad vajavad hoolt ja aega).

Oled eelkõige oma tööga seoses mõningates põnevates kohtades reisinud. Milline on olnud Sinu kõige muljetavaldavam vegan-reisikogemus?

Ühe huvitavaima vegan-reisikogemusena saan tuua välja 2006. aasta suvel kuuajalist resideerumist Põhja-Islandi pealinnaks kutsutavas 18 000 elanikuga Akureyris. Olin enne Islandi pealinna Reykjaviki paar korda taimetoitlasena külastanud ja nii olid baasteadmised kohalikust kaubandusvõrgust olemas – kohalikku toodangut oli vähe ja seetõttu olid hinnad krõbedad. Nädalane askeetlikum eluviis muretsemiseks põhjust ei andnud, aga teadmine vastse veganina, et Akureyeri on Reykjavikist väiksem (st hinnad võivad veelgi krõbedamad olla), toidukauplused ei asu linna keskel (st kauplusesse minekut peab planeerima) ja mul ei ole võimalik autot kasutada (mul ei ole autojuhilube), muutsid mu mõnevõrra mõtlikuks. Kohapeal selgus, et kõik on hästi – jah, pidin oma eelarvet jälgima, kauplusekülastust planeerima, ca 30–40 minutit poodi ja tagasi kõndima, aga juba siis kvaliteeti kvantideedile eelistades saan öelda, et ma ei jäänud millestki ilma, sain aeg-ajalt isegi veganjäätisega maiustada!

Maitsed.ee