Liivimaa Lihaveise eksperdid on võtnud arutada teemal, miks on inimene omnivoor ning miks on inimesel vaja loomset proteiini ja rasva, et ära elada. Anname sõna lihaasjatundjatele!

Millised on kolm põhilist liha (veiseliha) söömise tervise kasutegurit, ehk miks peaks sööma oma menüüs ka liha?

Muna, liha, kala, piim jt. sisaldavad inimorganismile vajalikke, kõrge biokvaliteediga valke, milles on aminohapped, mida inimene ise toota ei suuda. Need valgud täidavad inimorganismis unikaalseid biofunktsioone nagu ainevahetusreaktsioonide korraldamine ning kehale võõraste ühendite kahjutuks tegemine. Valke on loomulikult võimalik saada ka taimedest, ent need valgud on madala biokvaliteediga ehk inimese jaoks madalama väärtusega, kuna taimsed valgud on nii erinevad inimorganismi kehavalkude koostisest.

Nii lapse kui vanuri valguvajadus on suurenenud. Esimesel aktiivse kasvu tõttu ning teisel häiritud imendumisprotsesside ja sellele eale iseloomulike haiguste tõttu. Mihkel Zilmeri arutluste järgi vajab täiskasvanud inimene 0.8-0.9 grammi valku oma kehakaalu kilo kohta. Ehk näiteks 70 kilogrammi kaaluv inimne vajaks umbes 60 grammi valku päevas. See arv on 10-20% suurem rasedal või imetaval naisel ning kestvus ja jõu aladega tegeleval sportlase.

Inimese toidusüsteemis on rohumaal kasvanud veis, kes sööb vabalt karjamaal jalutades kõrgeväärtusega taimestikku, unikaalne valgutootja. Rohumaaveis suudab oma ainulaadse neljakambrilise maoga toota meie toidulauale valku, saamata lisa inimese toidulaualt, teravilja või soja näol. Lisaks muule on rohumaal kasvanud veisel parim võimalik rasvhapete kooslus ehk märkimisväärne monoküllastamata rasvhapete osakaal (35%).

Inimene on loodud toimima omnivoorina ja liha tõi meid piltlikult “puu otsast alla”. Miks osad inimesed arvavad, et me peaksime lihast loobuma?

Kas liha meid puu otsast alla tõi on küsitav, ent liigi kui sellisena on inimene tõepoolest omnivoor. Lisaks lihale on meie organismi loomuomase funktsioneerimise jaoks tähtsad ka muud loomsed tooted nagu piim, muna, mesi jt. Kuid küsimus, miks just nendest toitainetest loobumine on saanud nii suureks trendiks, on rohkem seotud inimese psühholoogia, kui reaalse põhjendatud tasakaalustatud ning jätkusuutliku dieediga.

Esiteks on sellisel tasemel veganism suuresti trend, millega liitunutest suur osa ei anna aru, mida oma kehaga teeb. Ent on ka teine tasand, mis on seotud loomakasvatus meetodidega ning videote ja õudusjuttudega, mis on stigmatiseerinud kogu antud sektori. Liivimaa Lihaveis on näiteks veiseid kasvatavaid talunikke koondav organisatsioon, kes muu hulgas võitleb ka jõuliselt selle eest, et kogu lihatootmis teekond oleks eetiline, ehk et veised saaksid elada endale loomuomases keskkonnas, et kogukasvatus protsess oleks keskkonnasõbralik ning et loom väärindataks tõesti ninast sabani. Siinkohal ongi tegelikult tähtis meelespidada eelkõige seda, kust tuleb toit meie toidulauale ning kuidas see on kasvatatud, hoolimata sellest, kas tegu on liha või taimega.

Viimasel ajal räägitakse liha kahjulikkusest, kantserogeensest ohust. Mida selle jutu peale kommentaariks ütlete?

Liha kahjulikkusest või kantserogeensusest on räägitud eelkõige 2015 aastal WHO esitatud raporti taustal, kus töödeldud liha paigutati 1 kantserogeensete ainte gruppi. Töötlemata punasel lihal on selle raporti järgi potensiaalselt olemas kantserogeene risk, sama raporti järgi on selline risk ka näiteks kuumadel jookidel nagu tee. Punase liha ainsaks riskifaktoriks on see, et sisaldab väga väikesel määral kreatiini, mis kõrgel temperatuuril reageerib aminohapetega ning võib tekitada kansterogeenseid ühendeid. Mis tähendab, et tegelikkuses tuleb terviseriskide vähendamiseks tähelepanu pöörata eelkõige liha valmistusmeetodile.

2010 aastal viis Harvard School of Public Health läbi ulatusliku uurimustöö, mis hõlmas 1.2 miljonit inimest kümnest riigist ning neljalt kontinendilt. Uuringuga leiti, et töötlemata ja töödeldud liha erinevus ei seisnenud mitte rasvas ja kollesteroolis vaid naatriumi, nitritite ja suhkru sisalduses, mis avaldavad kahjulikku mõju inimese südame tervisele. Sellepärast on aktuaalne ka mahemärgiga toodete valimine oma toidulaule - see märk piirab eos kahjulike lisaainete, nitritide ja suurtes koguses soola lisamise lihale.

Praadimisel ja küpsetamisel tuleks kasutada näiteks rohumaaveise rasva, mis on üsna kõrge monoküllastamata rasvhapete kooslusega, ent need jäävad siiski alla 50%, mistõttu ei oksüdeeru praadimisel. Taimsete rasvade nagu näiteks oliiviõli monoküllastamata rasvhapete tase on üle 60%, mis tähendab, et nad oksüdeeruvad kuumutamisel ning seetõttu võib kindel olla, et peale praadimist sisaldavad kantserogeenseid ühendeid ning see on sobilikud eelkõige salatites jms. Kindlasti ei tohiks kasutada transhüdrogeenitud, ehk töödeldud taimseid õlisid, sest nende mõju meie südametervisele on igaljuhul kahjulik.

Kui vaadata ajalukku, siis milline piirkond maailmas on olnud kõige suurem liha tarbija? Milline liha on täna maailmas kõige söödavam? Kuhu asetub selles nimekirjas veiseliha?

Maailma suurim lihatarbija on Ameerika Ühendriigid, kus täna söödakse umbes 120 kilogrammi liha inimese kohta aastas ning sellepärast võtame ka järgmiste näidetega aluseks just USA.

1905 aastal tarbisid ameeriklased inimese kohta aastas 32 kg veiseliha, 28 kg sealiha ning 284 muna. 2010 aastal olid need numbrid vastavalt: 28 kg, 21 kg ja 243. Mis näitab seda, et loomse tooraine tarbimine arenenud riikides on oluliselt vähenenud, suurenenud on hoopis taimseterasvade tarbimine: 16 kilolt aastas, 36 kiloni aastas. 1970 kuni 2000 suurenes taimseterasvade tarbimine lausa 63% ning samas ajavahemikus suurenes ka valge liha (linnuliha ja kala) tarbimise osakaal.

Täna tarbitakse 37% kogu toodetud lihast arenenud riikides ning tänu kiirele rahvastiku kasvule arengumaades läheb järjest suurem ekspordipotensiaal sinna. Liha impordikasvus on eesrindlikumad Hiina, Korea, Tai, Filipiinid, Türgi ja Liibanon, kus endiselt tarbitakse enim linnuliha. Veiseliha toodetakse maailmas vähem kui selle järgi on nõudlust, kuid siiski prognoositakse sellele järgmise 10 aasta jooksul 12% kasvu ning see kasv tuleb eelkõige kiirest tugevnevast Aasiast. Kasvu on näha ka just rohumaaveise liha tarbimises, kuna see on kõige keskkonna- ning tervisesõbralikum toidutootmis viis ning tarbija muutub üha enam teadlikuks.

Maailmas on ligi 7 miljardit inimest, liha ei toida meid kõiki ära. Kas on oht, et liha muutub lähisajanditel rikaste ja edukate toiduks? Või vastupidi trend on vaid taimede suunal?

Tegelikkuses on näljahädal ja piirkondlikul toidu puudujäägil vähe pistmist mahuga, mida maailmas päevast päeva toodetakse. Viimase 40 aastaga on toidutootmine suurenenud kiiremini kui maailma elanikkond, mis teeb näljahädade probleemiks mitte toidu, kui sellise puuduse, vaid ebaproportsionaalse rikkuse jaotuse. Loomakasvatusel on ka siin väga tähtis roll, sest umbes miljard, ehk 1/3 alla vaesuspiiri elavatest inimestest saab oma põhilise toidu ise loomi kasvatades. Nende jaoks on munad, piim, sõnnik, veri, nahk ja liha elus püsimiseks hädavajalikud, samuti kasutatakse paljudes piirkondades loomi endiselt töötegemiseks.

Võimatu on väita, et järgnevate kümnendite jooksul hakkab inimene sööma rohkem taimetoitu, või et see oleks meile või meid ümbritsevale keskkonnale kasulikum. Näha tuleb tervik pilti ning eraldada ei saa osakesi, mis mõne väitluse või vaidluse valguses on relevantsed. Mida väiksem on meie ligipääs värskele toorainele, mineraalidele ja vitamiinidele, seda enam oleme me sõltuvad loomsest toorainest ning sellepärast peaksime ka arenenud maailmas mõtlema rohkem kuidas kasutada ära üks loom kogu tema väärtuses.

Mida ütlete vegan-revolutsiooni valguses kommentaariks neile kellele liha maitseb, kes saavads sellest naudingu?

Veganismi hüppelist trendi on seostatud proffesor Ancle Keys’i 1953 aastal püstitatud ja 1962 aastal avaldatud hüpoteesiga, kus teadlane nendib, et kõigi meie südame tervisega seotud haiguste alge peitub küllastunud rasvades, mida saame punasest lihast. Tänaseks on see hüpotees lükatud ümber igal rindel ning saame kindlalt väita, et punane liha ise ei ole südame veresoonkonna haiguste allikas, selleks on suurenenud töödeldud toodete, hüdrogeenitud taimsete rasvade ja suhkru suurenenud tarbimine ning oluliselt vähenenud liikumine. Loogilisel arutelu tulemusena saame seda teha juba üleelmise küsimuse põhjal, kus näeme et vähenenud on punase liha tarbimine ning suurenenud on suhkrute jt. tarbimine ning veresoonkonna haigused. Seega ei peaks inimene, kes naudib liha loobuma sellest tervislikel kaalutlustel.

Kuid miks me üldse naudime liha - selle lõhna ja maitset? Näiteks proffessor Harold McGee arvates peitub vastus bioloogias ja instinktides. Enne kui meist sai tsiviliseeritud, kultuuriga ühiskond seisis meie toitumisalane teabe meie lõhna- ja maitsemeelte ning aju koostööl. Just meie maitsemeeled on ehitatud üles eristama vajalikke toitaineid, mida vallandab just liha, mis äratab meeled, mida vähesed taimed suudavad.

Põhjendage ausalt, miks tasuks valida liha alati oma toidulauale?

Tuletagem meelde, et debati alguses rääkisime me inimesest, kui omnivoorist. Selline liigitus tähendab aga eelkõige seda, et meie söök peab olema täielikus tasakaalus ning mitte vähem tähtsal kohal on ka kõik lihakõrvane ning kuidas on kasvanud see osa meie toidusedelist.

Kogu selle taustal ei olegi tähtis vaid see, et me sööksime kindlasti liha, kala, piima jm. vaid see, mis moodi on meie liha kasvanud ning mis moodi me otsutame seda valmistada. Ei tohiks unustada, et maailma tervis, tarbimiskultuur ja väärtused algavad meist endist. Sellele samale põhimõttele oleme üles ehitanud ka Liivimaa Lihaveise - me hoolime loomadest, keskkonnast ning loomulikult ka oma tervisest.

Sellepärast on meie tootevalikus väärindatud loom ninast sabani ning ka kõik meie valmistooted on tunnustad mahe märgiga, mis näitab et tootes pole kahjulikke lisaaineid. Mitte ainult ei ole me see, mida või keda me sööme, me oleme ka see, mida sööb see, keda me sööme ning see võikski igal kööki astuval ning toitu nautival inimesel meeltel mõlkuda.

Maitsed.ee