Enamikul inimestel on väga selge seisukoht ja mälestus koolitoiduga – kindlasti mäletatakse ilgeid tingimusi kooliköökides, kus pakuti esmaspäeviti nahaga piimasuppi ja neljapäeviti peaaegu et surnult leitud kala. Paljuski arvatakse, et seis on selline ka praegu. Milline eksimus!

Mustamäe ühes tavalises põhikoolis väikest toiduinspektsiooni tehes ei olnud üllatav, et lapsed jooksid lõunavahetunni ajal sööklasse ja ummistasid sekunditega toiduleti esise. Kõigile serveeriti ühte toitu ja kooli kokkade sõnum lastele oli selge – sööge taldrikult, kui palju sööte, aga kindlasti proovige. Proovige nii tollel esmaspäevasel päeval menüüs olnud makaroni ja kreemjat kanakastet kui ka peedisalatit ja klassikalist porgandi-kapsa salatit. Samuti õpetavad koolikokad lapsi, et ära tuleb süüa kõik see, mis on endale ette tõstetud. Üllataval kombel oli suures söögisaalis ainult üksikuid toitu nokkivaid lapsi. Enamik peaaegu et „hingas” toitu ja seejärel kihutati oma järjekordsetele asjatoimetustele.

Koolitoit ei ole enam ammu õudusfilmides kasutatavate rekvisiitide stiilis jubedus, mis jäeti paljuski järgi, sest maitse polnud sarnane ühegi varem suhu pistetud roaga. Praegu on koolides pakutav toit kaunis, maitsev ja ka toitev. Mälestused oma kooliaegsest lõunamenüüst ei pääse ligilähedalegi sellele, mida nüüd koolides pakutakse. Põhiline märksõna, mis eristab ligi 20 aasta tagust aega praegusest, on laiskus – koolisööklates toimetavad kokad, kes võtavad oma tööd väga tõsiselt. Paljudes pealinnakoolides on köökidesse meelitatud tipptasemel kulbiliigutajad. See aga tähendab, et toidutegemisest on välja võetud ükskõiksus ja sellesse on lisatud kirg. Ega makaron, riis, kala, hakkliha ja kana pole viimaste aastatega muutunud, muutunud on suhtumine ja see, kuidas toitu valmistatakse. Ning see peegeldub neis tühjades taldrikutes, mis pärast 20-minutilist pausi kööki tagasi liiguvad.

Toidu välimus ja maitse määravad söömise

Kevadel avaldatud Tervise Arengu Instituudi uuring, mis käsitleb koolinoorte toitumisharjumusi ja koolitoiduga rahulolu, näitab, et õpilastel on toidu söömisel oluline selle välimus, maitse ja temperatuur. Huvitaval kombel mängivad laste sõnul kõige väiksemat rolli sõprade eeskuju või see, et kodus sellist sööki ei pakuta. Olenevalt vanusegrupist sööb iga päev vähemalt pool koolilõunast 49−72% õpilasi, kõige kehvemad sööjad on 6. klassi õpilased. Uuringus osales 1300 õpilast, kes jagunesid võrdselt 3., 6., 9. ja 12. klasside vahel. Samuti osales 49 toitlustajat ja 49 kooli juhtkonna esindajat.

Põhimõtteliselt selgus sellest uuringust tõsiasi, et toidu puhul on sööjatele kõige olulisemad toidu maitse ja lõhn. Samuti see, et toit oleks soe ning et seda kõike saaks süüa puhtas ja healõhnalises ruumis. Ehk siis ka kõige nooremad sööjad soovivad täpselt seda sama, mida täiskasvanud ootavad restoranides istudes. Kuid lapsed ei vaja kelnereid, kerget džässmuusikat ega joovastavaid jooke lihatüki alla kulistamiseks. Kehtib vana reegel, et lastega tuleb rääkida nagu täiskasvanutega ja neile tuleb pakkuda ka süüa samal moel.

Koolis pakutav toit ei ole lõpuks ainult kõhutäide, et saaks matemaatika tunnis paremini arvutada või kehalises kasvatuses kaugushüppele sentimeetreid juurde. Koolitoit on noorte esimene kokkupuude tervisliku ja laiavalikulise toidulauaga. Paljuski määrab koolitoit ära inimeste toitumisharjumused ka tulevikus – koolitoidul on võime jätta toidusedelist halva kogemuse tõttu ära paljud head maitsed.

Maitsed.ee