Mõnikord pole pilve jäämiseks vaja triipu tõmmatagi – piisab merikogrefileest. See soojade vete asukas näib küll süütu, aga välimus võib petta ja nii kutsuvad araablased teda unenäokalaks.

Kreeka, Santorini. Pärastlõunases leitsakus virvendav sillutis surub tänavad inimtühjaks. Aga seintel rippuvate konditsioneeride tiivikud paiskavad kuumavatele tänavatele kütet jätkuvalt juurde. Ellujäämine sini-valges kiviahjus muutub järjest keerulisemaks. Mõelda pole võimalik. Ajutegevus vabastab sedavõrd palju energiat, et äsja kuivatatud laup kattub jälle higiga.

Läbi pargi miraažina terendavast kalarestoranist saab lõunakuumuses oaas. Laud. Kelner. Menüü. Viimane koosneb peamiselt sõnadest, millel puudub tähendus. Üki-kaki-kommi-nommi, valite te kinnisilmi suvalise asja. Ehk veab – õige lõunasöök peab ju meelde jääma.

Kui merikogrefilee lõpuks taldrikult otsa saab, lõõskab päike ikka veel. Te lähete hotelli, et dušši võtta. Aga vannitoa geomeetrias on midagi valesti. Ja rõdukardina muster pihustub fraktaliteks. Selle taha jääval tänavanurgal seisab kuuesilmne roosa elevant, gaasimask peas. Helendav loom lakub elektriposti, mis on tegelikult jäätis, mis on tegelikult naftapuurtorn. Keset sõiduteed vedeleb raamatupaksune vesivaip, täis vikerkaarevärvilisi kalu. Vaip viliseb kergelt. Aeg venib tagurpidi, nagu kraani tagasi voolav vesi. Teid kõnetaval mehel on antenn peas. Ta sõnade must plasma jõuab kõrvadeni alles siis, kui vallatu briis on mehe juba kaasa viinud. Teie katus sõidab täiskäigul psühhedeelse avakosmose suunas ning kõige õigem otsus tundub olevat minema hüpata. Ja nii te hüppategi. Mi-ne-ma.

Enne seda, kui merikoger kellegi taldrikule satub, triivib ta koos teiste omasugustega Vahemere 70 meetri sügavustes sinivetes. Kala tunneb ära külgi mööda jooksvate kuldsete triipude järgi.

Vanad roomlased sõid seda meelelahutuseks, polüneeslased aga kasutasid riitustel. Võimalus merikogrest pilve jääda pole kuigi suur, ent kui see juhtub, sarnaneb sümptomaatika LSD-joobele.

Meditsiiniajakiri Clinical Toxicology kirjeldas aastate eest avaldatud artiklis värvikalt, kuidas üks 40-aastane mees sai Prantsuse Rivieeras küpsetatud merikogrest mürgituse. Hägustunud nägemine, lihaslõtvus ja kogu järgneva päeva kestnud oksendamine viisid selleni, et ta otsustas puhkuse katkestada, autosse istuda ja koju sõita. Ühel hetkel aga ei olnud teekonna jätkamine enam võimalik, sest autosalongis kriiskavad loomad segasid keskendumist. Hallutsinatsioonibuketti lisandunud lülijalgsetest sai viimane piisk karikasse ja mees sõitis esimesse ettejuhtuvasse haiglasse. Pooleteise päevaga tõid arstid ta tagasi maa peale, ent kalapatsient ise ei mäletanud juhtunust silpigi.

Möödusid mõned aastad ja üsna samas piirkonnas, Saint-Tropez's ostis 90-aastane härra poest merikogre, puhastas ära ning kokkas sellest endale maitsva roa. Röökivatele inimestele ja kraaksuvatele lindudele, mis pärast sööki teda ümbritsevas hallutsinatsioonipilves ringi lendasid, järgnes kaheöine õudusunenägude pakett. Mees ei rääkinud asjast kellelegi, sest jõudis enesekriitilise inimesena loogilisele järeldusele: ta on hulluks läinud. Kaks päeva hiljem oli temaga kõik aga jälle korras.

Psühhedeelne kalaretk võib halvimatel juhtudel Viiralti "Põrgut" meenutada, kuid on kuuldeliste viirastuste võrra rikkam. Ainuke põhjus, miks kapuutsides kaagid seda kala kangialustes koos kanepiga ei müü, on proosaline – joovet ei saa garanteerida.

Merikogre hallutsinogeensus taandub nimelt sellele, kui palju fütoplanktonit sisaldavad need vetikad, millest kala dieet üldjuhul koosneb. Nägemuste tekke täpses mehhanismis valitseb tänini ebaselgus ja pole teada, millised toksiinid narkojoovet põhjustavad. Need võivad olla näiteks indoolalkaloidid, mille ühendeid leidub vetikates ja fütoplanktonis, mida kala endale sisse sööb. Keemiliselt on need ained lähedased LSD struktuurile. Meeltesegaduse eest vastutab osaliselt dimetüültrüpamiin, mille ühendeid leidub ka näiteks ayahuasca's – ketšuate rituaalide psühhoaktiivses taimetõmmises.

Teadusel pole veel piisavalt ainest, et kalajoobe põhjuse vastust anda. Raske on ka määratleda, mil juhul merikogrest pilve jääb ja millal mitte. Toksiine sisaldavad ilmselt vaid teatud kalaosad – näiteks pea. Ülejäänut võib süüa lisaelamusi kartmata. Samuti mängib rolli kala püügiaeg. Nii on kalad sügiseti toksilisemad, enamik mürgitusjuhte pärineb samas hiliskevadest ja suvest.

Genova kohal lendav tramm, mille peale Timm Thaler kihla vedas, jääb merikogrejoobe kõrval lasteraamatu lahjaks fantaasiaks. Ent tõenäosus midagi sellist kogeda on siiski kaduvväike.

Ja ehkki restorani võib tagasi minna ilma suuremate kõhklusteta, teeb juhuslik keelevääratus ilmselt igaühe valvsaks: "Nägemuseni! Külastage meid jälle!"

Maitsed.ee