Uuring kulinaarsel täisvõimsusel orkaan Katrinast paraneva New Orleansi elust ja olust. Tramm koliseb metalsest rööpast kogu tahtejõuga kinni hoides mööda Canal Streeti maailma ühe suurima jõe suunal. Trammi rattad on veel viimasest katastroofist roostes, majad on tühjad, aknad vineeriga väljast suletud. Parim paik maailmas on see siiski – New Orleans.

New Orleans on minu tüüpi linn. Lõtvade elukommetega, pisut räpane, samas aga õiglane, lõbujanus ning vastupidav igale katastroofile või raskusele. Kui 2005. aastal orkaan Katrina kogu oma rammu sellele kaunile linnale selga valas, lagunes midagi erakordset, ent koheselt sündis ka midagi uut.

Tramm logiseb mööda Canal Streeti edasi. Pukis istuv topeltlõuaga, afroameeriklaste klanni kuuluv naine liigutab oma parema kannika pisut rohkem toolile ning sulgeb peatusest lahkudes raginal uksed. Vasakult ja paremalt lendavad mööda mahajäetud majad, paljudel on näha veekõrgust tähistavad korrosioonijäljed ning sildid „Do not enter. Danger!“ Tänavanurkadel istuvad aga inimesed, ootavad … midagi, kedagi. Raadiost kostuv sensitiivne bluusikitarr lööb masenduse aju tagasagaratesse tagasi ning ma tõmban lahti uue külma õlle.

Maitsed.ee
Foto: Shutterstock

Tapjate ja hüva söögi linn

New Orleans on kummaline linn. Pidevalt ringi hulkuvad lõbujanused inimesed, justkui igast linnapoorist, majaseinast, inimesest ning tänavakivist välja paiskuv muusika. Louis Armstrong, Miles Davis. Kõikjale tungiv muhe aroom toidust, mida iga linnaelanik vilunult valmistada oskab. Ja veel üldisest aroomist kergelt läbi lööv pralineekohvikute magus aroom.

Samas ei ole New Orleans vaid naer ja palju piduseid õhtuid. Linnast lahkus Katrina järel umbes 40% elanikkonnast, umbes 25% ei ole seni naasnud. Kes tahakski siia tulla, kui aus olla. Rikkal on elu igal pool ilus, vaesel on aga Orleansis märg ning riskantne. Maailmas ei ole teist sellist linna, kus vägivaldsete surmade arv oleks nii kolossaalne kui Louisiana suurimas linnas. Pärast seda, kui suur hulk Orleansi tegelasi pages Houstonisse, tõusis Houstoni kuritegevus aastaga 25%.

Jõnksatan ootamatult unest, trammirataste kerge kolin on mind uinutanud. Canal Street pole ikka veel läbi, kuid asustus on muutunud kesklinnalisemaks. Marriot, Sheraton, Hilton, Radisson, Crown Plaza, Starbucks, Wendy’s, FootLocker. Kesklinn. Kell on 10.30. Avan järgmise õlle.

Ja seal ta paistab – Bourbon Streeti algus. Sisenemispaik uude maailma, French Quarterisse, kus pidu ei vaibu, katlad ei jahtu ning pillid niisama jõude ei seisa. Olenemata kellaajast. Tuik- soonena läbi linnaosa kulgev tänav on paik, mis teeb heaks kõik koledused, mida võib panna tähele bussiaknast linna silmitsedes: kuidas politseinik pisikest musta kutti äärelinna paljandikul peksab, kuidas autod põlevad ning väikesed poisid nende valguses vorsti praevad, kuidas lahked neiud tänaval tööd rügavad. Kui selle kõige järel ilmub ootamatult nähtavale see kaunis, värviline ning prantsuse stiilis rõdudega linnasüda, pühitakse kõik muu meelest kui võluväel.

Tramm keerab, Canal Street on lõpuks läbi ning minu sihtkoht hakkab juba paistma. Paremat kätt lookleb kaunilt ja tülpinult Mississippi, mööda jõge tuksub aga ohtralt musta kivisöesuitsu väljutav ning hiiglaslikke rattaid pööritav laev. Nagu Tom Sawyeri maailmas. Kujutan ette, kuidas mööda kallast jookseb Huck Finn ning vennad värvivad planku valgeks ning kuskil võpsikus magab Huck Finni jotast isa. Võimas.

Louisiana on olnud nii Hispaania kui ka Prantsuse krooni alluvuses. Hispaanlased enne ning prantslased hiljem. See- tõttu valitseb siin prantslaslik elukombekus, väljanägemine ja olemus. Nagu ka nimi ütleb – French Quarter. Prantslaslik toretsemine, värviküllus, mis mulle väga ehk ei meeldigi, on siin kui rusikas silmaauku. Lohvakad seelikud, avarate dekolteede ning kõrgele sõlmitud saabastega preilnad ilmuvad silme ette.

Mississippil minuga kaasa liuglev praam teeb parempöörde ning kaob nurga taha ära. „Last stop!“ räägib juht ning ma kobin mõnusas uimas trammilt maha. Tulipunane tramm keerab otsa ringi ning kaob järgmisele tiirule. Näen enda ees maju, mille alakorrustel on söögimajad, ülal aga korterid kunstnikele, muusikutele ning kirjanikele. Hobused traavivad autodega risti mööda puiesteid ning inimesed on tõeliselt elus.

Maitsed.ee
Foto: Shutterstock

Kulinaarne täisvõimsus

Louisiana ja Orleansi kulinaariast rääkimiseks on vaja teha selgeks kaks sõna: kreool ja cajun. Kreooliks kutsutakse Louisianas hispaanlasi, prantslasi, aafriklasi, kelle juured ulatuvad siin USAga liitumise eelsesse aega. Kreooliks kutsutakse ka nende kultuuri, söögikombeid ja kulinaariat – see tähendab hispaania, aafrika, kariibi ning euroopaliku kok- kusegamist. Cajun on aga prantslastest pättide, varaste, vägistajate ja mõrtsukate ja nende järeltulijate kultuur. Samuti nagu Inglismaa Austraaliat, kasutas ka Prantsusmaa Louisianat paigana, kuhu ta saatis oma kaabakad. Väljasaadetute järeltulijad on cajun’id, peamised voodoo-entusiastid, mustadesse jõududesse uskujad ning lahedaima kulinaaria loojaid maailmas.

Tammun rahulikult mööda kõrvaltänavat, kuni näen silmadekõrgusel silti „Coop’s. Since 1972“. Astun sisse. Tundub, nagu oleks aeg siin jäänud seisma aastasse 1800. Plaanin ära proovida neli peamist rooga: jambalaya, kuratlikult hea krevettide ning jäneselihaga riisiroa; gumbo, riisikõrvaseks söödava okra’ga terava liharoa; cajun’i kana, kohalike ürtideseguga valmistatud kanakintsu, mille juurde pakutakse lihtsamatüübilist jambalaya-segu ning lõpetuseks pralineed sooja piimaga. Vahele mõni toop õlut ja digestiiviks kohalikku moonshine’i ehk puskarit, võib-olla ka Southern Comforti, New Orleansi viskit.

Valetatakse siin linnas vähe. Coop’s ongi parim koht linnas, nagu mulle räägiti. Kõik sulab suus. Minuga koos kõrtsis istuvad inimesed saavad kummalise vaatepildi osaliseks – üks habetunud suur koll topib enne igat sööki oma nina sügavale taldrikusse ja nuusib kui koer, siis haarab kahvli ning ajab sellega mööda taldriku sisu taga, nagu otsiks kulda. Alles pika riituse järel võtab esimese ampsu. Aga selle riituse tulemusel tuvastan täieliku nimekirja asjadest, mida roas on kasutatud ning selgub valmistamise järjekord.

Maitsed.ee
Foto: Shutterstock

„What are you doin’?“ hõikab leti tagant Coop, täies hiilguses. Kuna see on mu kolmas kord samas kohas, on Coop harjunud. „You dint get it all the last time?“ naerab mees ning avab mulle uue õlle.

Õhtuhämaruses, pärast teab mitut „Käsigranaadi“ kokteili, teab mitut rooga ning vestlust, kaon uuesti trammile, mille rattad on ikka roostes ning vanem daame juhi istmel on vahetunud kiitsaka valge mehe vastu. Sõidame taas Canal Streetil, kui äkki keset peomeeleolu ning huilgavaid politseisireene tramm hädapidurdab. Keset teed vedeleb keegi. Tegemist on hinge heitnud naisterahvaga. Trammijuht helistab kiirabisse, lohistab laiba rööbastelt eemale ning Canal Street liigub minust taas mööda trammisõidukiirusel.

Lugu ilmus esmakordselt 2009. aastal ajakirjas GoTravel.

Maitsed.ee