Seda, et kala on meile kasulik, tervislik ja maitsev, teab iga inimene, nagu öeldakse, sülelapsest raugani. Seda rauda on taotud viimased paar dekaadi ning teadmine on jõudnud meie kõigi kahe kõrva vahele. Puudu on aga liigutusest, millega see kala meile ka reaalselt suhu jõuaks.

Alutame paari huvitava faktiga: esiteks, maailma vetes elavast umbes 30 000 kalaliigist tarbib inimene toiduks ainult umbes tuhandet. Teiseks, eestlane sööb aastas maksimaalselt 13–14 kilo kala inimese kohta. Oleme selle arvuga üsna madalal kohal maailma ja ka põhjala nimekirjades.

Eesti on küll mereriik, kuid mitmed uuringud näitavad, et eestlane eelistab siiski sealiha, leiba ja nii edasi. Uuringute andmetel kasutatakse kala Balti riikides pigem lisandina teistele toiduainetele. Põhjamaades valmistatakse kala aga enamasti pearoaks. Nagu on eksperdid kinnitanud, siis sõltub eestlaste kalasöömine nende rahakoti paksusest ja majanduslikust heaolust. Kuid meelde tuleb tuletada ka see, miks kala maitsvusele lisaks kasulik on. Kordamegi siis veel kord üle, millised on kala söömise kasutegurid ja miks peaks kala igapäevaselt tarbima.

Kala tuleks süüa ülepäeviti

Levinud on vildakas arvamus, et kõik toitudes olevad rasvad on kahjulikud. Tegelikult takistavad kalarasvas sisalduvad polüküllastumata rasvhapped paljude haiguste teket. “Just sel põhjusel põevad kala rohkem söövad rahvad vähem südame- ja veresoonkonnahaigusi,” kinnitab Tallinna tehnikaülikooli toiduainete instituudi direktor, professor Raivo Vokk.

Kala on toiduainetest kõige olulisem D-vitamiini allikas, aga kalas on ka teisi vitamiine ja mineraalaineid, mis hoiavad tervise korras. Peale selle on kala valgurikas toit ja kalavalk väga hästi omastatav. Suure valgusisaldusega on näiteks tuunikala, mida süüakse palju aga eelkõige seetõttu, et see on väherasvane.

Hakatuseks on vaja mõista, et kala on kasulik. Edasi tuleb juba valikute küsimus, millist kala ja mil moel tarvitada. “Minul ei möödu ükski hommikusöök kala söömata. Tänapäevane kalatoodete valik poodides on aga võrreldamatu nõukogudeaegsega, eriti valmistoodete osas, nende seast peaks küll igaüks endale midagi meelepärast leidma,” lisab professor.

Kui pere ei söö kala, ei teki ka lapsel kala söömise harjumust. Nõukogude ajal juurutatud kalaneljapäevad tekitasid paljudes kala suhtes tõrjuva hoiaku, millest pole ehk praeguseni üle saadud. Siiski võiks kala kas või ülepäeviti menüüs olla, kui iga päev tundub esialgu liiga palju.

Maitsed.ee
Maitsed.eeFoto: Shutterstock

Head rasvad

Häid rasvu karta ei tasu ja just neid on kalades palju, peamiselt oomega-3-rasvahappeid. Lisaks leiab kalast A-, E-, B1-, B6-, B12- ja D-vitamiini ning mineraalaineid, nt kaaliumit, kaltsiumit, fosforit, seleeni ja joodi.

Kõik need on hädavajalikud tugeva tervise jaoks, et kaitsta organismi näiteks vähirakkude arengu eest, parandada südamehaigete tervist ja hoida muu hulgas eemale südameinfarkti. Suured annused kalast pärit oomega-3-rasvhappeid alandavad ka vererõhku, kuid selleks tuleb kala tarbida rohkem kui kolm korda nädalas, lisaks on need head põletikualandajad.

Rasvastest kaladest valmistatakse ka kalaõli ja kalaõlikapsleid, mida soovitatakse vererõhu alandamiseks ning infarktiohuga haigetele. Kala söömine leevendab reumat, vähendab tuberkuloosi ja vähki haigestumise ohtu, leevendab migreeni, tugevdab immuunsüsteemi ning karastab organismi külmetushaiguste vastu.

Dioksiinid?

Palju on räägitud sellest, et merekalad sisaldavad tervisele kahjulikku dioksiini. Euroopa Liidus kehtivad normid, kui palju dioksiini tohib kalas olla. Seda jälgitakse pidevalt ning vaatlusandmed näitavad, et Eesti siseveekogude kalad sisaldavad dioksiini väga vähe, merekalad keskmiselt. Lubatud piiri lähedal ja mõnikord üle selle leidub dioksiini ainult vanas Norra lõhes. Vana lõhe on vähemalt 3–4 kilo kaaluv kala, enamasti sellist ei osteta, poedki ei võta seda müüki. 1–2-kilone lõhe ei sisalda ülearu palju dioksiini.

Kõige olulisem on mõista, et kala kasutegurid ületavad alati need väikesed miinused, mis saab kalade puhul välja tuua.

Maitsed.ee