Khayelitsha linn ei ole märgitud ühelegi Kaplinna ümbruse veinipiirkonna kaardile ega teeviidale, ehkki seal elab kaks miljonit inimest ja Kaplinnast veinimajade poole sõites on seda võimatu mitte märgata. Tartu suurune Stellenbosch ja sellest veel paar korda väiksem Franschoek, veiniarmastajate meelest parimad linnad kogu Aafrikas, on aga tähistatud silmatorkavalt.

Kilomeetritepikkuselt maanteega kulgev Khayelitsha on põhimõtteliselt slumm – suur osa sellest koosneb käepärastest ehitusmaterjalidest kokku klopsitud putkadest. Selle isetekkelise asumi korrektne nimetus on informal settlement ja seal ootavad elujärje paranemist nii Lõuna-Aafrika Vabariigist kui ka naaberriikidest kokku voolanud inimesed. Neil on elekter, ent sellega ka asi piirdub. Kuumadel Aafrika suvedel pole grillilembeses riigis haruldased tulekahjud, mis korraga tänavaid hävitavad.

veinireis
VeinireisFoto: Spier

Vähe on veinituriste, kes sinna sisse põikavad. Veel vähem on veinimajade omanikke, kes seda teinud oleksid. Aga mida kauem selles idüllilises piirkonnas ühelt veinidegustatsioonilt teisele kulgeda ja selle kõrvale imelisi, peamiselt sama piirkonna orgaanilisest toorainest valmistatud, roogi nautida, seda enam tekib küsimus, kuidas oleks see täiuslik maailm võimalik Khayelitshata. Sest sealt tulevad need inimesed, kes korjavad kokku viinamarjad, rohivad tomateid, viivad kitsed karjamaale, pakendavad nende juustu. Katavad restoranides hommikusöögi ajal laua ja koristavad hotellides tube.

Kui te ei ole rentinud endale autot – mille tegemine on ühest küljest väga hea mõte, sest ühistransporti peaaegu pole, ja teisest küljest kohutavalt halb mõte, sest LAV-is sõidetakse valel pool teed ja vähe on inimesi, kelle juhtimisoskus paari klaasi veini järel paraneks –, siis ka teie tellitud Uberi autojuht on pärit sealt, Khayelitshast. (Peale selle on ta päris Zimbabwest, aga see on juba üks teine lugu).

veinireis
Miljon pokaali, mille pärast Aafrikat armastada.Foto: Spier

Nii et kui te olete väsinud maksmast Euroopa restoranide arveid ja veiniaktsiisi, siis on Khayelitsha inimesed (lisaks valitsuse mõistlikule maksupoliitikale) ennekõike need, kellele tuleb tänulik olla selle eest, et Lõuna-Aafrika ei ole mitte ainult Aafrika, vaid võibolla tegelikult kogu uue maailma parima hinna ja kvaliteedi suhtega koht veini- ja toiduelamusteks.

Igaühel on Aafrikast erinev ettekujutus ja Kaplinn ning selle ümbrus ei vasta peaaegu mitte ühelgi juhul sellele. Esimest korda sinna minnes lihtsalt ei oota, et valgeid inimesi on rohkem kui Pariisis või et pärastlõunad mööduvad Stellenboschis Bartinney veini- ja šampanjabaaris šampanjat juues, mille pokaal maksab alla kahe euro. Hea küll, see on kohapeal šampanjameetodil valmistatud vahuvein, aga päriselt – kes sellest peale prantslaste hoolib? See pole see Aafrika, millest räägivad muinasjuturaamatud, seikluslood või antropoloogide välitööde päevikud. Aga ei saa öelda, et see poleks tore üllatus.

veinireis
VeinireisFoto: Spier

Üldse on Lõuna-Aafrika veiniinimeste suhtumine kaugel Vana-Euroopa snobismist, kui asi puudutab veine – mitte küll selles osas, et nende kvaliteedile järeleandmisi tehtaks – ja ka see, kes oma elu esimesele veinidegustatsioonile suundub, ei tunne ennast kordagi alaväärse inimesena, kui ta kohe esimesel korral Sauvignon Blanci ja Chenin Blanci vahelisi erinevusi ei suuda kirjeldada.

See kõik on Kaplinnale nii lähedal, et tegelikult võib päevasele tiirule suunduda ka sealt. Või siis valida endale mõni kaunis hotell Stellenbochi või Franshoeki. Aga sellest palju-palju parem plaan on jääda peatuma mõnda veinimajja, millel on ka oma hotell.

Õnneks on see Spieril, mille nime ilmselt iga veini joov eestlane teab. Kohapealne veinivalik tekitab Eesti veiniriiulitele (ja hindadele) mõeldes ilmselt väikese enesehaletsushoo, aga te saate sellest kohe üle, kui degustatsioonile suundute.

Nagu kogu veinipiirkonnas, tunnevad ennast Spieris suurepäraselt ka inimesed, kes veinimaailmas alles esimesi klaase joovad. Seal võib lihtsalt tundide kaupa basseini ääres vedeleda, käia viinamarjapõldude vahel segway'ga sõitmas, veeta päeva kuumem aeg spaas või Spieri vaimustavat kunstikollektsiooni uurides. Kunsti on näha restoranides ja vanades taluhoonetes, mida Spieri asutamisest alates 1692. aastal on üksjagu kogunenud. Päeva lõpetuseks saab Aafrika tähistaeva all õhtust süüa. Ja muidugi veel natuke veini juua.

veinireis
VeinireisFoto: Spier

Lõuna-Aafrikas suhtutakse täiesti normaalselt ka sellesse, kui veinireisile suundutakse kogu perega. Sel ajal, kui vanemad erinevaid veine proovivad, korraldatakse Spieris sarnane degustatsioon ka lastele – ainult et klaasides on erinevad mahlad, mille aroome, värvust ja maitset siis uuritakse ja võrreldakse.

Kui tekib ikkagi kahtlus, kas lapsed elavad selle veini- ja gurmeereisi üle, siis veinimajad, kus toodetakse ka oma juustu, mille nimel jooksevad ringi imearmsad kitsed, hajutavad igasuguse kahtluse. Fairview on üks neid kohti, kus lapsed saavad kitsedele süüa anda ja ma väga kahtlen, kas üüratult kallis safari tekitab ikka igas vanuses tugevama emotsiooni kui kohtumine kitsetallega.

Kitsed pole muidugi ainus põhjus, miks Fairview'sse sõita. Nende paari veini saab osta ka Eestist, ent tegemist on ülikreatiivsete inimestega veinimajaga, kus katsetatakse viinamarjasortide segamisel julgelt pööraste ideedega ning need katsed õnnestuvad peaaegu alati – vähemalt on õnnestunud kõik katsed, mille tulemusi saab kohapeal proovida. Ja kuivõrd mõnda veini on valminud üksnes kolmsada pudelit, siis tasub tõesti kohale sõita.

Üks asi on kõigil maailma veinitootmisega seotud inimestel ühine – nad kõik on ääretult toredad, abivalmid ja heatujulised inimesed. Ilmselgelt ei suudaks head toitu valmistada inimesed, kes on õnnetud.

Fairview
FairviewFoto: Silvia Pärmann

Alates inimesest, kes korjab põllult kobara kuni sommeljeeni, kes võib sellest kobarast tundide kaupa rääkida.

Ma käisin ka Khayelitshas, et näha seda päris Aafrikat. Seda Aafrikat, millest räägib statistika. Aafrikat puudutav statistika räägib harva edulugusid medalitest, mida veinid võistlustelt koju toovad, ja peaaegu alati koledatest numbritest, mis puudutavad sissetulekut, tervishoidu, haridust. Selle paljudes majades pole tõesti vett, tualettruumist rääkimata, ja selle tänavatel pole midagi peale liiva. Aga kurb või lootusetu ei ole see kindlasti.

Nii et kui te Lõuna-Aafrika veinimajadest ka veini kohta midagi muud ei õpi (olgu veel kord öeldud, see ei muuda puhkust seal üldsegi mitte vähem täisuslikuks), siis vähemalt saab selgeks see, et veini teevad algusest lõpuni optimistlikud ja säravad inimesed.

Ja ka kõik joojad jõuavad koju paremate inimestena: tänulikuna selle eest, et neil on võimalik seda kõike kogeda olnud ja veel tänulikumana selle eest, et me päriselt ei ole tõelist vaesust näinud. Muidugi ka parema välimusega: kellele siis ei sobiks Lõuna-Aafrika päevitus?

Khayalitcha
KhayalitchaFoto: Silvia Pärmann
Allikas: Maitsed.ee