Peipsimaale kolama sõites pakutakse alati külla saabujatele samovarist kuuma vett, mida niristatakse kangele musta teed meenutavale vedelikule kruusi seltsiks. Tegemist on kunagi vanausuliste poolt Eestisse toodud põdrakanepitee ehk Ivan-Tšai'ga. Ivani tee nime all tuntuks saanud põdrakanepiteed vamistatakse samal moel kui Inglismaal populaarseks saanud musta teed - põdrakanepitaime lehti hapendatakse, seejärel hõõrutakse ja siis kuivatatakse. Vanausulised kasutavad seda teed iga ihu- ja ka vaimuhäda korral.

Ivan-Tšai on Venes tuntud olnud rohkem, kui kümme sajandit. Sellest joogist kirjutatakse vanades käsikirjades ja teda jõid Moskva linna ehitajad. Teed hindasid nii siberlased, kui taanlased ja hollandlased ning Doni kasakad. Hilisemal ajal sai Ivan Tšaist üks olulisemaid Venemaa ekspordiartikleid. Peale erilist töötlust transporditi seda teed laevadega üle kogu maailma ning ta oli sama kuulus, kui pärsia vaibad, hiina siid või damaskuse teras. Piiri taga kutsuti teda vene teeks. Sageli kutsutakse ka põdrakanepit ennast just sellise nimega ehk Ivan-Tšai. Vene meremehed võtsid Ivan-Tšaid alati oma pikkadele reisidele kaasa nii endale joomiseks kui ka kingituseks.

Ivan Tšai sai oma nimetuse XVII esimesel poolel, ajal, kui tee ja kohv alustasid oma ekspansiooni. Ahtalehisel põdrakanepil on palju rahva poolt antud nimesid. Taime hindasid kõrgelt kõik ravitsejad. Erilise populaarsuse saavutasid aga Ivan-Tšai lehtedest valmistatud nastoikad, millega raviti peavalusid ja erinevaid põletikke. Kutsuti seda taime ka kukeõunaks ning just tema noorte lehtede maitse tõttu ning milledest saab valmistada maitsvaid salateid.Ivan Tšai aitab toime tulla suurte füüsiliste koormustega, teadsid vene talupojad juba oma esivanemate käest, vahendab veebileht Heatunde.eu.

Järjekordne verstapost selle tee ajaloos on aasta 1241. Vene vürst Aleksandr Jaroslavovitsh (Nevski) vabastas oma družiinaga saksa ristirüütlitest Koporje linnakese – Suure Novgorodi loodepoolse eelposti. Linnakese elanikud ravisid Ivan-Tšaiga sõdurite haavasid, puistates taimepuru otse haavadele ning andsid võitlusest väsinud ning kurnatud meestele juua taimest valmistunud teed. Just Koporjest, mis asub praeguse Pihkva oblasti aladel sai juba XIII sajandil piirkond, mis varustas kogu maailma kuulsa Vene teega või Koporje teega ja millest hiljem sai Ivan Tšai . Seetõttu kutsutakse sageli ka põdrakanepit ennast just sellise nimega – Ivan Tšai. Venemaal kasutati seda teed tuhandete puudade kaupa.

Põdrakanepitee ehk Ivan-Tšai
Põdrakanepitee ehk Ivan-TšaiFoto: Shutterstock

Ekspordimahult oli Koporje tee teisel kohal pärast rabarberi juurt, tema järel tuli kohe kanepi kiud, karusnahk ja kuld. Koporje teest sai Venemaa kaubamärk. Euroopa tarvitas kogu aeg vene teed. Aasiast pärit tee ilmus sinna alles 3 sajandit tagasi ja tema tulek oli raske. Lugege mida kirjutas oma kirjas prantsuse kuninga Louis XIV pruut, aastal 1720: "Aasia tee maitse meenutab sõnnikuga segatud heina. Jumal hoia, kuidas sellist kibedust üldse juua saab?!"

Hiina tee tuli Venemaale esimest korda ХVII sajandi esimeses pooles, kus aastal 1683 vene tsaar Mihhail Romanov teda esimest korda maitses.

See oli tee-kohvi maailmavallutuse algus. Karavan liikus mööda Kjahtinski trassi (Suur Tee tee) kuni Moskvani terve aasta. Ivan Tšai sai oma nimetuse XVII esimesel poolel, ajal, kui tee ja kohv alustasid oma ekspansiooni. Ahtalehisel põdrakanepil on palju rahva poolt antud nimesid – igal rahval on lausa oma pikk nimekiri. Taime hindasid kõrgelt kõik ravitsejad. Erilise populaarsuse saavutasid aga Ivan-Tšai lehtedest valmistatud nastoikad, millega raviti peavalusid ja erinevaid põletikke. Ravitsejate soovitusel lisati Ivan-Tšai kuivatatud juuri sagedasti leivajahu sisse – sealt on pärit kõik tema leivaga ja küpsetamisega seotud nimed. Kutsuti seda taime ka kukeõunaks ning just tema noorte lehtede maitse tõttu ning milledest saab valmistada maitsvaid salateid. Teaduslik nimetus on aga ahtalehine põdrakanep (Epilobium angustifolium).

Teemeistrid oskasid põdrakanepist valmistada sellist teed, et tema maitse hakkas meenutama troopilistest taimedest valmistatut. Põhiline valmistamisviis oli aga järgmine: lehed kuivatati, seejärel aurutati ning muljuti ning seejärel kuivatati vene ahjus. Peale seda läbisid nad veel ühe muljumisprotsessi ja tee oligi valmis.

Põdrakanepitee ehk Ivan-Tšai
Põdrakanepitee ehk Ivan-Tšai.Foto: Shutterstock

Leidus ka kalgima südametunnistusega kaupmehi, kes Ivan Tšaid kasutasid võltsimiseks, segades teelehti selle taimega ning müüsid seda kallihinnalise idamaise tee pähe. Venemaal oli aga selline tegevus lausa seadusega keelatud. Ning harvad polnud juhtumid, kus võltsijad ka kohtukulli kätte sattusid. Ivan-Tšaist oli XIX sajandiks saanud india tee võimas konkurent. Suurbritannia, kelle valduses olid Indias tohutud teeistandused ja sellegi poolest osteti Venemaalt tonnide kaupa ka Ivan Tšaid.

Ühel hetkel aga kasvas Vene tee populaarsus sellisele tasemele, et hakkas mõjutama Ida-India Teekompanii, kelle käes oli India tee monopol, finantsilist võimsust. Puhuti üles skandaal, nagu kasutaks venelased oma tee valmistamise protsessis valget savi, see aga olevat mürgine. Skandaal kandis vilja. Tasapisi ostud Venemaalt vähenesid ning Koporje lagunes ja kasvas rohtu.

XX sajandi alguses oli Ida-India teekompanii üks I Maailmasõja organiseerijatest ja Venemaal toimuva kodusõja ning revolutsiooni toetajatest. Isiklikult Leninile maksti selle eest, et Ivan Tšai nimi unustuste hõlma vajuks. Üha rohkem tuleb välja ajaloodokumente, mis näitavad, et vene teetööstuse hävitamise taga seisid inglise teekompaniid, kes kartsid konkurentsi ning kelle ainus jumal oli raha ning maailma teeturu hoidmine omas valduses. Selle nimel ei kohkutud tagasi mitte millegi eest.

Vene ravitseja Pjotr Badmajev oli üks neist taimetarkadest, kes 20 sajandi algul avas kliiniku aristokraatliku kõrgklassi tervisehädade tohterdamiseks. Tema valmistatud pulbritega, mille põhikomponendiks oli ahtalehine põdrakanep, tohterdasid ennast ka tsaariperekonna liikmed. Kliinik omandas suure kuulsuse ning sinna sõideti end ravima igast maailma nurgast. Badmajev väitis, et taimeeliksiirid, mille koostises on Ivan-Tšai võivad inimese eluiga pikendada kuni 200 aastani. Revolutsioon. 109 aastane Badmajev arreteeriti Petrogradi tšekistide poolt. Teda piinati mitu kuud, mille käigus tema tervis alla vandus ning peale vanglast vabanemist ta varsti ka suri, kuid ta ei reetnud oma imet tegeva eliksiiri saladust. Kõik Badmajevi kolleegid lasti maha ilma igasuguse uurimise ja kohtuta. Ivan Tšai eksport lõpetati ning teda keelati müüa ka oma elanikkonnale.

Ühel hetkel said bolševikud mõistuse tagasi, ning taipasid, et Ivan-Tšai on oma rahvale siiski kasulik. Leningradi lähistele Koporje külla, ehitati Beria käsul teaduslik tootmiskeskus. Selles loodi unikaalne jook, mida hakati andma punaarmee võitlejatele – seda, et Ivan Tšai aitab toime tulla suurte füüsiliste koormustega, teadsid vene talupojad juba oma esivanemate käest.

1941. aasta suve lõpus, selle asemel, et suunata tankid Leningradi peale, andis Hitler feldmarssal von Leebile kummalise käsu suunata nad Koporje külla, selleks, et hävitada objekt „Elu jõgi“ («Река жизни»). Selle koodnimetuse taga oli Koporje teevabriku eksperimentaalne laboratoorium, mis tootis vanade vene retseptide alusel jooke, mille põhikomponendiks oli kuulus Ivan-Tsai ehk põdrakanep… Mingil kummalisel kombel tundid Hitler Ivan Tšai ees müstilist hirmu. Saksa luure kandis Hitlerile ette, et selles laboratooriumis töötatakse välja eliksiiri, mis tõstab vene sõdurite võitlusvõimet ja vastupidavust ning muudab nad praktiliselt võitmatuiks.. Tankide suunamine löögi peasuunalt Leningradilt kõrvalisse Koporje külla, kus vaid 2-3 laborihoonet ja teevabrik, pani ohtu kogu Barbarossa plaani.

Ajaloolane Aleksandr Seregin on seda lugu põhjalikult uurinud ja tunnistab, et Koporje hõõruti tankiroomikute poolt pulbriks. Kogu dokumentatsioon põletati ja inimesed, kes põdrakanepiga seotud olid, lasti koha peal maha.

Teksti on koostanud Mati Rebane.

Maitsed.ee