Kalvados on naturaalsest magustamata siidrist destilleeritud õunabrändi, mille kogu tootmistsükkel alates õunte-pirnide sordist ning kasvukohast kuni toote villimiseni on vastavalt AOC (Appelation d’Origine Contrôlé) määratlusele rangelt reglementeeritud.

Tootenime calvados võib kasutada vaid Prantsusmaa põhjaossa jääva Normandia suurimas, Calvadosi departemangus valmistatud õunabrändi kohta. Mujal, muul viisil või teistsugusest toorainest destilleeritud analoogtoodete puhul kasutatakse nimetusi apple brandy ja applejack, vahendab Prike.ee.

Veini ja siidrit mõistsid kääritada juba vanad kreeklased ning heebrealased, usutavasti ulatuvad ka destilleerimiskunsti algteadmised tagasi VIII sajandisse. Tänu araablaste invasioonile sai al-kuhl ehk kangem alkohol varsti tuntuks ka mitmel pool Euroopas. Algaegadel tegelesid saladusliku eluveega peamiselt apteekrid, alkeemikud ning usuvennad, kuid XVI sajandil täitsid viski, rumm, džinn, tequila ning brändi juba ka lihtsurelike peekreid.

Erinevalt viinamarjaviljeluseks sobivatest soojadest piirkondadest edenes tuultest räsitud Normandias paremini hoopis õunakasvatus, esimestena on sealseid uhkeid viljapuid kirjeldanud vanad roomlased. Hästi edenes ka karjakasvatus, just Normandiast on pärit legendaarne Camembert ja mitmed teised kuulsad juustusordid.

Teadagi nõudis rammus talutoit – seapraad, rohke koorekastmega kala või teised mereannid, korralikku allaloputamist. Esialgu saadi seedimisele abiväge kääritatud õunamahlast, hiljem asendus see kangema kraamiga.

Millal õunasiidrist brändit tegema hakati, pole täpselt teada. Esimesed kirjalikud viited kangeks siidriks ehk siidribrändiks kutsutud joogile pärinevad 1553. a Cotentini poolsaarel elanud lord Gilles de Gouberville’i sulest. Õige nimi leiti joogile alles mõned aastakümned hiljem toimunud ajaloosündmuste käigus. Paradoksaalne küll, aga tuleb välja, et üdini patriootilised prantslased, kes muidu kiivalt kõiges rahvuslikus kinni on, pidid ühe oma kõige unikaalsema joogipoolise nime laenama hispaanlaste käest!

Legendi kohaselt purunes 1588. a vastu Normandia rannakaljusid Hispaania kuninga Philip II võitmatusse armaadasse kuulunud sõjalaev El Calvador, mille järgi kohalikud paika Calvador’iks kutsuma hakkasid. Aja jooksul muganes nimi prantsuse­päraseks Le Calvados’iks, laienes kogu piirkonnale ja seal valmivale siidribrändile ning 1790. a kanti samanimeline departemang lõpuks ka ametlikult Prantsusmaa kaardile.

Tänapäeval on halduspiirkonna keskuseks Caen, selle tõeliseks kalvadose-metropoliks peetakse aga 50 km võrra kirde pool asuvat väikelinna Pont l’Évêque’i, mille lähiümbruses paiknevad ka kõik parimad cidreried ehk tootmiskojad.

Siin leidub nii hiiglaslikke tööstuskomplekse, mis meenutavad postmodernistlikke katedraale kui väiketootjaid, kellest igal oma „vaskpiipude kollektsioon” nagu Moskva Kremli sibulakobar õue peal säramas.

Veel saja aasta eest valmis 90% toodangust kodusel teel ümbruskonna loendamatutes karjataludes. Kalvadost tehti praktiliselt igas majapidamises, vähemalt oma tarbeks nagu juustu ja leibagi. 1942. a fikseeritud Appelation d’Origine Contrôlée staatusega kaasnesid radikaalsed muutused ning arenguprotsessid, mille tulemusena valmib

85–90% kalvadosest täna just kaasaegse sisseseadega suuremates cidrerie’des nagu Pére Magloire, Boulard, Busnel, ja Gilbert. Litsentseeritud tootjaid on piirkonnas umbes 6000, nende aastasest müügimahust, mis on kasvanud kordades ning ulatub juba üle 11 miljoni pudeli, läheb ca 50% ekspordiks.

Maitsed.ee