Stoudil ja porteril on ühised juured ning väliselt on need väga sarnased õlled. Kuidas on need kaks omavahel seotud ja milline on nende ajalugu?
  1. Algselt oli stout kange, mitte tumeda, õlle sünonüüm. Esmane kirjalik märge selle kohta pärineb Egertoni käsikirjast aastast 1677 (Egerton Manuscript).
  2. Tumeda õlle sünonüümiks oli algselt porter, mille esmane märkimine on aastast 1721. Porteri nimi viitab inglise keeles laeva laadijatele ja lastijatele (porter - laeva lastija inglise keeles), kas seda meelsasti tarbisid. Portereid pruuliti erineva kangusega ja kangeid portereid hakati nimetama stout porteriteks.
  3. Porterite pruulikojad Inglismaal kasvasid suuremaks ja neil jätkus õlut ka ekspordiks. Ekspordiks tehti reeglina kangemaid ehk stout portereid. Esialgu eksporditigi Iirimaale, kus need õlled said suure populaarsuse osaliseks. 1778. aastal alustas Guinness selle õlle pruulimist koha peal. Kanged stoudid muutusid ajapikku lahjemaks, aga „stout“ nimi säilis. Tänased Guinness stoudid on suhteliselt lahjad. Sellest tingituna muutus ka stouti tähendus, mis väljendab nüüd hästi tumedat õlut, mille valmistamisel on kasutatud röstitud linnaseid või röstitud otra.
  4. Kangeid stoute hakati nimetama imperial stout'ideks. Siin on kaks seletust: Imperiaal tähendab midagi ülemuslikku, erilist, paremat, kangemat. Seda õlut hakati eksportima Vene imperaatoritele alates tsaar Peeter Esimesest. 18. sajandi lõpus hakkasid Briti õllepruulijad eksportima Indias paiknevatele Briti sõduritele pale-ale tüüpi õllesid. Pikal merereisil kippusid tavakangusega ja tavapäraselt humaldatud õlled aga riknema. Selle vältimiseks hakati neid õllesid pruulima kangematena ja humalarikkamatena ning nad said nimeks Indian Pale Ale (IPA). Tumedad õlled ja porterid viidi aga Balti regiooni. 1781. aastal hakkas Barclay Perkinsi õlletehas regulaarselt Inglimaalt eksportima tugeva-maitselist stout-õlut Balti regiooni. Analoogselt heledatele õlledele tuli ka porterid teha selleks puhuks kangemad ja humalarikkamad. „Imperial“ viitabki Kochi peaõllemeister Enn Kärblase selgitusel „keiserlikule“ ehk õllele, millega hakati varustama Venemaa Keisri Õukonda. Väidetavalt oli Peeter Suur esimestest, kes nõudnud Briti õllede toomist Vene Tsaaririiki. Peeter Esimene sattus stout-õllest vaimustusse aastal 1698 oma visiidil Inglismaale ning otsemaid palus ta saata mõned pudelid enda uut lemmikõlut Venemaa Keisririigi õukonnale. Paraku läks saadetud partii pikal meereisil riknema, mistõttu tõstsid Inglise õllemeistrid selle alkoholi sisaldust. Russian Imperial-Stout nime kandev õlu oligi sündinud! Kärblase sõnul valmistatigi stout-õlu eriti kange ja humalarikas just seetõttu, et see pikkadel merereisidel halvaks ei läheks. „Just selle kangus- 7-10% või enamgi - eristab imperial stout’i teistest stout-tüüpi õlledest,“ ütleb Kärblane. Legend räägib, et stout tüüpi õlu olnud lemmik lausa Rasputinil endal. Imperial stout oli samuti Katariina II absoluutne lemmik.
  5. Imperial-stout on suurte, julgete ja tumedate õllede väljapaistev esindaja. „Imperial-stout õlled on justkui mõeldud selleks, et õllejoojat samaaegselt maitsma kutsuda ja ühtlasi justkui hirmutada. Selleks viimaseks loob eelduse just mustjas värvus ja ebatavaline sügavpruun vaht,“ ütleb õllemeister.
  6. Kärblase sõnul pole imperial-stout õlu mõeldud niivõrd kulistades janu kustutamiseks, kui sõõmude kaupa maitse ja aroomi nautimiseks. „See on õlu, mida võib võrrelda veiniga, mille maitseomadused pikemal säilitamisel pigem paranevad ja mida väikeste sõõmudega nauditakse. Kergelt portveinise alatooniga linnaseline maitse on pehme, kuid samas täidlane ja soojendavalt alkohoolne. Tunda on küpseid puuvilju ja šokolaadi, samas ka tammevaadist tulevat parkivust ning mõrkjust, mida pehmendab rummine vanilje,“ iseloomustab Kochi õllemeister.
  7. Pikka aega usuti Vene Tsaaririigis, et õiget stout-tüüpi õlut saab vaid Thamesi jõe veest Inglismaal, mistõttu oli eelistatud selle eksportimine, mitte Venemaal koha peal valmistamine.
  8. Kärblase sõnul sobib imperial-stout õlu joomiseks aasta läbi. „Oma kanguselt ja omadustelt ei ole vahet, kas tarbida seda suvel või talvel,“ ütleb õllemeister.
  9. Magustoidud ja imperial-stout on omavahel justkui kokku loodud, sobitudes eriti hästi just šokolaadi sisaldavate dessertidega. Rammus šokolaadikook, trühvlid või tavaline tume šokolaad moodustavad Kochi õllemeistri sõnul koos imperial-stout’iga täiusliku maitseelamuse. „Kes peab lugu heast sigarist, siis on imperial-stout selle juurde ideaalne valik,“ ütleb Kärblane.
  10. Imperial stout õlut serveeritakse enamasti suuremast konjaki- või aroomiklaasist. Kochi õllemeister selgitab, et sellised klaasid on valdavalt jalaga, kujult avarad, kuuljad, ülalt kitseneva suuga ideaalsed aroomipüüdjad, mis jätavad ruumi õlle keerutamiseks ja lenduvate aromaatsete ühendite eraldumiseks.
Maitsed.ee