Kariibi mere kuulsaimat piraati Johnny Deppi ekraanil uimerdamas nähes võivad kirevamate napsukogemustega inimesed Palvlovi refleksi kogeda, sest juba lapsepõlves loetud „Aarete saarest”, kus musta märgi ootel vana merekaru Billy Jones jorises laulda „Surnukirstul viisteist meest…”, on meelde sööbinud, et mereröövlid joovad rummi ja ainult rummi.

Mereröövlite elu karvavõrdki romantiseerimata tuleb tunnistada, et nende hulgas on end ajalukku kirjutanud tõelisi rummikangelasi. 16. sajandil maailmamerd kamminud, Hispaanlaste Võitmatu Armaada laevastiku purustanud, Elizabethi-ajastu Inglismaa kuulsaimat admirali, hirmuäratavat Francis Drake’i (1540–1596), kellele vaatamata hilisemale rüütliks löömisele jäi elu lõpuni hingele varjamatu piraatlus ja orjadega äritsemine, peetakse Mojito leiutajaks. Ühe versiooni kohaselt jõudnud sir Drake’i laev koos düsenteerias piinleva meeskonnaga 1586. aastal Kuuba rannikule.

Mojito ja Morgan

Olles kuulnud, et lõunaameeriklased oskavad igasugu rohtusid ravimiteks keeta, saatnud kapten maale väikese grupi veel jalul püsivaid mehi, kes tulnud tagasi laimi- ja suhkruroomahla ning piparmündilehtedega segatud möksiga, millest lõviosa moodustas kohalik tulivesi, aguardiente de caña, mis polnud muidugi miski muu kui algeline rumm. Düsenteeria vastu aidanuks koos käte pesemisega ilmselt ka laimimahl üksi, aga suhkur ja münt olid kahtlemata vajalikud, peitmaks kohaliku ähmakese jäledat maitset. Esialgu oli selle 1650-ndatel Inglismaal menukaks saanud rummikokteili nimi siiski El Drake ja raviomaduste vastu kõneleb fakt, et suur rummisõber ja Inglise Krooni soosik sir Drake lahkus saatuse irooniana siit ilmast kümme aastat hiljem armetult just düsenteeria läbi.

Mojito tegi tänase tsivilisatsiooni jaoks kuulsaks hoopis kirjanik Ernst Hemingway, kes oma Havanna-aastatel seda jahutavat ja kirglikku kokteili üldiselt pigem oma roogade poolest kuulsas baaris La Bodeguita del Medio väga armastama hakkas ja kiituse heldimushoos koos autogrammiga kõrtsi seinale sirgeldas.

Ühele stiilsele Jaimaica rummile andis nime rahutu loomuga uelslane, kurikuulus piraat Henry Morgan (1635–1688), kelle elu mõtteks sai 17. sajandil Kariibi saartel võimutsevate Hispaania laevade ja sadamate rüüstamine ja konkureerivate piraatide armutu nottimine – ikka Briti impeeriumi heaks. Polnud ime, et Morganit peetakse piraatluse ajaloo julmeimaks kapteniks, sest tema võitlusmeetodite hulka kuulus ka vangi võetud nunnade ja munkade kasutamine elava kilbina ja linnaelanike piinamine tema teele jäänud asulates, leidmaks peidetud väärisesemeid.

Kapten Jack Sparrow' jälgedes ehk maailma tõelised rummikangelased
Foto: Shutterstock

Kui ta alles 20-aastasena 1655. aastal piraatide võimu all olevale Jamaicale jõudnuna sealsete kaakidega ühines, algas tema ohtralt laipadega ääristatud karjäär, mis andis piisavalt kuulsust ja raha, et osta Jamaicale suhkrurooistandus, abielluda oma nõbu Mary Elizabethiga ja saada sõbraks Jamaica kuberneri sir Thomas Modyfordiga. Viimane tähendas aga Morgani määramist Jamaica laevastiku viitseadmiraliks. Ehkki tema viimane konflikt hispaanlastega toimus juba pärast brittide ja hispaanlaste rahulepingut ning Panama linna Isthmuse verre uputamine ja rüüstamine oli piraatlus juba ükskõik kumma osapoole poolt vaadates, ujus Jamaical arreteeritud ja Londonisse toimetatud ning isegi kohtus süüdi mõistetud Morgan supist puhtalt välja ning määrati tänu mõjukatele sidemetele kuningakojas kuninga poolt hoopistükkis Jamaica kuberneriks.

Piraat, väejuht ja riigimees Morgan on rohkem või vähem idealiseerituna olnud kirjanike ja filmiloojate inspiratsiooniallikas sageli, vihjeid tema eluloole leidub ka Johnny Deppile kirjutatud stsenaariumis. Karismaatilise Morgani nime kannavad sillad, sadamad, hotellid ja ööklubid. Temanimelise rummi, mis on tänaseks lugematu arv kordi kohtunud ühe varasema mereröövli poolt Läände toodud laimi, suhkru ja mündilehtedega, lõi 1944. aastal Seagram Company.

Vee asemel rummi

Kuigi sir Drake’i kõhutõves madrustele serveeriti Mojitot juba 1586. aastal, jõudis kange, „kohutava toimega” suhkruroojook kill-devil'i või rumbullion'i nime all Euroopasse 1651. aastal. Esimene nimetus oli maarottide seas nii üldlevinud, et seda hakkasid oma arveraamatutesse märkima ka kärakaga kokku puutuvad reederid ja arveametnikud, kuid Inglise meremeestele meeldis rohkem rumbullion, mis edaspidi lühenes rummiks (hispaanlastele sobis ron).

Keegi ei aidanudki rummi levikule nii palju kaasa kui Inglise kuninganna laevastik, kus 1731. aastaks muutus rum ametlikuks joogiks, mida anti lahkelt kaks korda päevas veerand liitri (poole pindi) kaupa. Miks?

Pikkadel laevareisidel on vaja midagi juua. Inglise mereväes anti kuni Napoleoni sõdadeni kõigile meremeestele päevas gallon (3,8 liitrit) õlut, sest vesi läks tünnides ruttu hallitama ja tegi haigeks kiiremini kui miski muu. Õlu pidas vastu küll kauem, kuid läks lõpuks ikkagi pahaks ja igas sadamas ei olnud pruulikoda. Sageli võeti kaasa veini (päevanormiks pool liitrit) või destillaati (veerand liitrit). Lääne-India Laevakompanii kaupmeeste lobitöö tulemusena asendati see ühel hetkel mingi Indiast pärit kahtlase liköörilaadse joogi – arak'iga, mis, nagu äri käima minekul selgus, oli vastiku maitsega, tegi mehed tõbiseks ning mille kätte võis maha surra. Pole ime, arak oli kääritatud palmimahl.

Kuivõrd Kariibi kolooniatest oli rummi lihtne hankida ja selle kvaliteet oli enamvähem ühtlane, vahetati arak rummi vastu üsna kiiresti. Uue joogi kvaliteeti oli isegi võimalik kontrollida: kui rummis leotatud püssirohi süttis, oli rummiga OK. Tänapäval teame, et selleks peab joogis olema vähemalt 57% alkoholi.

Kapten Jack Sparrow' jälgedes ehk maailma tõelised rummikangelased
Foto: Shutterstock

Rumm pidi laeval olema ja rummijagamisest sai kindel rituaal. Kella 11–12 vahel ennelõunal karjuti „Stand fast for the Holy Ghost!”. Kõik mehed tormasid tekile. Igas jaos oli oma kulbikesega jagaja. Topse ei pestud, sest usuti, et kruusi põhja kogunevad jäägid teevad iga järgmise napsu (madruste kõnepruugis oli see tot) kangemaks.

Mõistagi olid kui mitte kõik, siis vähemalt osa meeskonnast kogu aeg sõna otseses mõttes lakku täis ja uimased nagu Jack Sparrow ning moraal ja distsipliin lonkasid mõlemat jalga. Ei tasu unustada, et suurem osa kärakast libistati madrusepluusi taha kui mitte lauspäikeses, siis vähemalt palavas kajutis.

21.08.1740 läks maailma kärakaajalukku kuupäevana, mil Briti laevastiku mereväeadmiral Vernonil sai laevadel võimust võtvast anarhiast kõrini ja ta andis käsu üht osa rummi nelja osa veega lahjendada. Tänu sellele sai admiral sõimunime Old Grog (grogram kanga järgi, millest tol ajal laevastiku tarbeks ja ka admirali enda rõivaid tehti). Meremehed ristisid veega lahjendatud rummi grokiks.

Rummile soovitas admiral lisada maitse parandamiseks ka laimimahla ja suhkrut. Mojitost jäi puudu üksnes piparmünt…

Uue seaduse kohaselt said kõik oma veerand liitrit siiski kätte, ehkki lahjemalt. Positiivne oli, et organism sai vett, mis oli nüüd ka teatud määral desinfitseeritud. Grokist arenes laevadel iselaadi sisevaluuta: mingi teene eest võis teha huuled teise mehe normigrokiga märjaks, teise eest tohtis võtta väike lonksu või kõva lõuatäie või saada õiguse juua teise mehe kann hoopis tühjaks.

Tuigerdamine laevadel ei lakanud ja rummiportsu vähendati veel kahel korral: 1823. aastal veerandi pindi (125 ml), 1850. aaastal 60 ml peale ja nii jäi 31. augustini 1970. aastal, kui otsustati, et tänapäeva tehnikat ja tulejõudu omavatel sõjalaevadel ilmselt ikka ei sobi kõigile 6 cl rummi kohustuslikus korras välja jagada. Jah, sel päeval kandsid Briti mereväelased varrukal musta linti, paljud valasid viimase topka leinates üle parda…

Üks ajastu oli läbi saanud!

* * *

Rumm on kange, kuni 96% alkoholisisaldusega jook, mis saadakse fermenteerimise ja destilleerimise teel kas suhkruroomelassist või suhkruroomahlast ja -siirupist. Rummi valmistamist suhkru toomisel järele jäävast suhkruroomelassist nimetatakse tööstuslikuks menetluseks (rhum industrielle) – aeglasema tootmistehnoloogia korral on tulemus parem; rummi valmistamist suhkruroost pressitud mahlast aga põllumajanduslikuks meetodiks (rhum agricole). Põllumajanduslikul meetodil toodetud rummide maitse on põnevam ja mitmekesisem. Põllumajanduslikke rumme toodetakse enamasti prantsuse keelt kõnelevadel aladel: Haiti, Guadeloupe, Martinique, Reunion. Aeglasel meetodil toodetud tööstuslik rumm tuleb inglise aladelt: Jamaika, Barbados, Demerara, Tobago, Trinidad, kiiret tööstuslikku meetodit kasutavad hispaaniakeelsed piirkonnad: Kuuba, Puerto Rico, Bahama saared, Kesk-Ameerika.

* * *

RUMMI KVALITEEDIKLASSID

Kuldsed rummid küpsevad keskmiselt kolm aastat vanas tammevaadis, kuid neid filtreeritakse vaid üks kord ning seejärel lisatakse suhkrukaramell. Heledaid rumme serveeritakse tihti jää ning mõne puuvilja-, näiteks laimiviiluga. ele rumm on ka mitmesuguste segujookide koostisosaks. Tumedaid rumme, millele lisatakse rohkelt suhkrukaramelli, hoitakse neli aastat röstitud tammevaadis. Tumedaid rumme kasutatakse erinevate kuumade jookide – todi, groki, punši, samuti rummikohvi, -tee ning -kakao valmistamisel. Reserva rummid, millele üldjuhul karamelli ei lisata, on vanemate ja eelmistest kauem tammevaadis küpsenud rummide segu; kasutatakse nii uusi kui vanu vaate. Põllumajanduslikul meetodil valmistatud rumme, mida on pikki aastaid tammevaadis küpseda lastud, serveeritakse aroomiklaasiga ning nauditakse pärast sööki.

Allikas: Maitsed.ee