Rumm on kange, kuni 96% alkoholisisaldusega jook, mis saadakse fermenteerimise ja destilleerimise teel kas suhkruroomelassist või suhkruroomahlast ja -siirupist. Rummi valmistamist suhkruroomelassist nimetatakse tööstuslikuks menetluseks (rhum industrielle) ja rummi valmistamist suhkruroomahlast põllumajanduslikuks meetodiks (rhum agricole).

Sissejuhatuseks tegi suhkrurootaim, mida hellitavalt mesiseks päikesepoisiks kutsutakse, läbi tõelise ümbermaailmareisi, levides 2000 aastaga Indoneesiast Hiinasse, Indiasse ja teistesse Aasia piirkondadesse, sealt Aafrikasse ning edasi mauride abil ka Portugali ning Hispaaniasse. Kanaaridelt jõudis imeline taim Kolumbuse vahendusel 1493. a viimaks rummi sünnikoju, päikeselise Kariibi mere saartele. Julged seiklejad, kes saabusid sinna maadeavastajate kannul, ei leidnud küll hinnalisi maavarasid, kuid avastasid midagi kullaaugust väärtuslikumat – suhkrurooparadiisi. Juba mõne aja pärast purjetasid esimesed suhkrulastis laevad tagasi Euroopa poole ning paari järgnenud sajandiga vallutas suhkruroog, mis oli tollal peamiseks magusaallikaks, kogu saarestiku Antiquast Tobago ning Trinidadini.

Alguses söödeti suhkruroo töötlemisjäägid loomadele või visati minema, kuid üsna varsti avastati, et kääritamisega võib magusast pudrutaolisest massist veel midagi joodavat välja pressida. Peatselt õpiti veidrat jooki ka destilleerima ning saadud põletavalt kange ja teravalõhnaline suhkruroopuskar, mis säilis sealsetel laiuskraadidel tunduvalt paremini kui vesi või õlu, muutus kiiresti hädavajalikuks joogivarude desinfitseerimis­vahendiks ning üleüldiseks tujutõstjaks nii maadeavastajatele kui mereröövlitele.

1651. a mainitakse akadeemilistes jt kirjalikes ürikutes kohutava toimega kanget liköörilaadset jooki, mida valmistatakse troopikasaartel kasvavast suhkruroost ning tuntakse kas kill-devili või rumbullionina. Nimetust kill-devil oli üldlevinud, seda kasutasid oma arveraamatutes ka tollased reederid ning kaupmehed. Inglise meremeeste kõnepruugis oli jook enamasti rumbullion, mis lühenes edaspidi kirjakeelseks rumiks, prantslased teisendasid selle omakorda rhumiks ning hispaanlased roniks, mis ongi tänini kasutusel.

Suhkruroosiirupi ja melassi vedu kujunes alustalaks kuldsele orjanduskolmnurgale trassil Kariibi mere saared – Uus-InglismaaLääne-Aafrika. Kõigepealt veeti toorsiirup Põhja-Ameerikasse, kus see rummiks ümber töödeldi, seejärel purjetati Mustale Mandrile, kus rumm võimalikult soodsalt värske orjalaadungi eest maha müüdi. Orjad viidi aga otseteed rummisaarte istandustesse tööle.

Tänu Inglise meremeestele, kelle igapäevasesse toiduratsiooni kuulus seaduse kohaselt 1½ pinti kanget rummi, levis jook 18. saj ka mujal maailmas. Seadus ise kehtis kuni 20. sajandi 60ndateni, kuid 1740. aastal käskis admiral Vernon rummi veega (vahekorras 1 : 4) lahjendama hakata. Tänu sellele sai admiral üldlevinud sõimunime Old Grog (grogram kanga järgi, millest tol ajal laevastiku tarbeks rõivaid tehti) ega võitnud iial meremeeste poolehoidu, kes veega lahjendatud rummi samuti grog’iks ümber ristisid. Ajalooliste rummikangelaste hulka kuulub terve armaada musta lipu all seilanud mereröövleid: näiteks arvatakse, et just hirmuäratav Francis Drake segas kokku maailma esimese Mojito. Stiilsele ning auväärsele Jamaika rummile Captain Morgan, mida toodetakse aastast 1680, andis aga nime kurikuulus Inglise päritolu piraat ning sama saare hilisem kuberner Henry Morgan (1635–1688).

Maitsed.ee