On päris kummaline täheldada, et maitsvat ja modernset Põhjala gastronoomiat pakkuvate restoranide joogikaartidelt leiab häid veine, suurepäraseid Eesti või Põhjamaade õllesid ja vahvat valikut kargeid džinne, kuid Skandinaavia pärisnapsi, akvaviiti, kohtab haruharva. Erilist entusiasmi ei näi ilmutavat ei tarbijad ega serveerijad, suurem osa Eesti alkoholiregistrisse kirjutatud akvaviite esialgu kohalikele lettidele ei jõua. Kujunenud olukord on seda veidram, et põlatud akvaviit erineb oma hulluseni kuulsast sugulasest džinnist õige vähe.

Teraviljast või kartulist destilleeritud ja hiljem (destillatsioonipajas) ürtidega maitsestatud peenviina on Skandinaavias tehtud sajandeid ja põhimõtteliselt eristab seda džinnist kõige rohkem see, et kui džinn on ehitatud ümber kadakamarja, siis akvaviidi põhilisand on eestimaiseski toidus ammu tuntud köömned. Köömnetega piirdudes jääks maitse plassiks, akvaviidimeistrid lisavad džinniloojate kombel vastavalt oma fantaasiale mida iganes: tilli, koriandrit, fenkolit, aniisi, tsitruseid või isegi todasama kadakamarja. Või merevaiku. Nii võib vabalt juhtuda, et kui mõnes akvaviidis (Brennivin) domineerivad köömned, siis teises lõhnab hoopis tugevamalt aniisi (Krogstad) või värske tilli (Aalborg Dild) järele.

Et alustuseks teada, millest oleme oma põhjamaaks pürgival gastronoomiaskeenel ilma jäänud, visakem pilk peale ahvatlevale napsumenüüle Kopenhaageni pisibaaris Øl & Brød: http://www.ologbrod.dk

On enam kui tõenäoline, et 15. sajandi alguses Aalborgis destillatsiooni kavalused omandanud ettevõtjad, linnakodanikud ja ümberkaudsed põllumehed teadsid akvaviidist ammu enne 1531. aastat, kui Taani Bergenshusi kindluse lord Eske Bille saatis Norra peapiiskopi Olav Engelbretssoni suunas paki, milles oli „pisut Aqua Vite nimelist vett, mis aitab mitmesuguste inimest vaevavate sisemiste ja välimiste tõbede vastu.”

Paki sisu, eemaletõukav, kuid rohkete ürtidega silutud robustne piiritus, pole arusaadavalt säilinud. Küll aga ülaltoodud tekstiga kaaskiri. Engelbretssonile meeldis kange naps ja ta tutvustas seda ka norrakatele, kes said sellest väidetavalt abi kui mitte muude vaevuste, siis vähemasti liigsest kalasöömisest tingitud seedehäirete puhul. Norrakatele meeldis jook ka väga.

Käsitöönapsist sai tõeline hitt

Kunagisest käsitöönapsist sai tõeline hitt tööstusrevolutsiooni käigus, kui preisi immigrant Isidor Helenius valis seni puhtalt käsitööndusliku akvaviidi põhjaks jadadestillaatorist tulnud odava piirituse. Kõvade pidude algusaastaks sai 1846.

Miskipärast ei ole kuigi üllatav, et iga rahvus kiidab taevani just nende oma rahvuslikku napsi ja akvaviit pole siin mingi erand. Tõesti-tõesti, lähemalt vaadates selgub, et iga maa on aegade jooksul joogile omad väikesed veidrused lisanud. Võtame väljanägemise – kui rootslaste Skåne ja O.P Anderssoni akvaviidid on enamasti üsna kahvatud, siis taanlased (Aalborg) värvivad napsu kergelt kollaseks naistepuna õitega. Norrast (kuulsaimad esindajad Gilde ja Løiten) leiab üle tosina erinevate ürtidega maitsetatud akvaviidi, kus on au sees apteegitill, erinevad aniisid, koriander ja muidugi kõikvõimalikud köömned, ning mis on sageli kuni 12-aastasest tammevaadilaagerdusest üsna tumedaks tõmbunud.

Akvaviiti juuakse enamasti värskelt. Värskelt selles mõttes, et ainult vähesed laagerdavad seda viski kombel tammes, kuid kahtlemata võib tammelaagerdusega kaasnev viskilik puidusus sõltuvalt retseptuurist akvaviidile kasuks tulla, lisada nüansse ja rahustada kange käraka kriipivat piprasust.

Eluvee lainetel: Miks kohtab Skandinaavia pärisnapsi, akvaviiti, poodides haruharva?
Foto: Shutterstock

Pika tammelaagerduse populaarsust tasub otsida vanadest tavadest või kogemustest. Norra napsumeistrite Løiteni ja Lysholmi „Linie”-sarja akvaviite veetakse tänapäevalgi küpsetamise käigus laevakonteineriga kaks korda läbi ekvaatorileitsaku. Kuigi paljude meelest on see lihtsalt üks kulukas reklaamitrikk, annavad akvaviidifännide arvates šerrivaadilaagerdusele õiged nüansid mitte lihtsalt pikk loksumine ja paar kuumalaksu, vaid veel kümned laevareisiga kaasnevad tabamatud nüansid.

„Liniet” tootev Arcus teinud selle kinnituseks katseidki, loksutades kärakat täis vaate laevareisi võimalikult täpselt jäljendades, vaheldumisi kuuma ja külma käes. Tulemus erines ümberilmareisilt naasnud „Linie” joogist nagu öö päevast. Ühtlasi jääb alati võimalus pikalt reisilt naasnud jooki Lysholmi kombel veel aastakese portveini- või madeiravaadis edasi väntsutada … Nii satub mõnigi šokolaadi, karamelli, vanilli ja kuivatatud puuviljade meki külge saanud akvaviit lõpuks napsukaardil kuhugi džinni ja viski vahelisele hallile alale.

Külmast peast on ürtide maitseid palju vähem tunda

Laagerdamata akvaviiti peaks jooma jahedana, kuid mitte mingil juhul allanullisena. Kuigi põhimõtteliselt on siin igaühel vabad käed toimetada vastavalt oma tõekspidamistele ja harjumustele. Lihtsalt peab arvestama, et kuigi köömned ja muud manused on akvaviidi puhul toasoojana muljetavaldavalt agressiivsed, on külmast peast ürtide maitseid palju vähem tunda.

Akvaviit ei ole magus, kuigi restoranid paigutavad selle oma joogikaardil miskipärast lõppu, magusate viinade juurde.

Akvaviit on täiesti kuiv naps, seetõttu on selle õige koht kuskil džinni ja grappa vahel ning on üsna keeruline määrata, kas akvaviiti tuleks juua enne või pärast sööki. Vana tava kohaselt juuakse seda põhjamaades eelkõige üleüldise sotsialiseerumise käigus (ja õudus küll, kui vaja, siis koos õllega). Selle juures ei küsi keegi, kas praad juba oli või alles tuleb. Akvaviit sobib kokteilidesse sama hästi kui džinn, aga see buum tuleb alles pärast džinni ja me ei hakka siinkohal ajast ette ruttama.

Norras timmitakse akvaviiti senimaani peamiselt jõulude paiku ahjus röstitud searibi või traditsioonilise vinnutatud lambaga (Pinnekjøtt), või siis rahvuspühadel. Akvaviit sobib suurepäraselt lõhe küpsetuseelseks marineerimiseks.

See ümberilmareisi lugu ise on vana ja hägune, ulatudes aastasse 1805, kui Catherine Lysholm saatis Trondheimist laevaga Indoneesiasse kala, kuivatatud liha, juustu ja viis vaati akvaviiti. Kohapeal selgus, et liha, kala ja uskumatul kombel isegi juust läksid kaubaks küll, aga naps tuli viimse piisani tagasi tuua, sest see ei huvitanud kedagi. Kui 1807. aasta veebruaris Trondheimis randunud laevalt troopikakuumal merel õõtsunud akvaviiditünnid morni näoga maha veeretati, selgus, et vaatides loksunud robustsest kärakast oli kahe aasta jooksul saanud siidpehme seltskonnajook. Edasine on juba ajalugu, eks?

Rootslased avavad akvaviidi kui mitte enne, siis jaaniõhtul ja laulu jorisedes. Oi, kui hästi ujuvad selles joogis jaanikuu vähk, marineeritud heeringas, vinnutatud tursk või mistahes suitsukala.

Mõned taanlased limpsivad akvaviiti peenutsevalt nagu hirmkallist viskit, tilkhaaval, kuid olgem realistid – lihtsurelikel käib see nii Põhjalas kui ka mujal ikka nii nagu kange kärakaga muistegi, pisikesest pitsist. Shot, öeldakse. Küllap see ongi parim lahendus, kui te ei jõua õigel ajal jooksu panna ja satute viikingitega kõrvu istuma. Püüdke vähemalt esimene lask õhku lasta.

PS! Ja siis on muidugi veel Brennivín ja Viti. Island. Oh, see on täiesti eraldi lugu! Ja siis kõik need akvaviidid, mis tehakse Ameerikas ja Kanadas ning millest võime ainult und näha.

Et jutt ei jääks vaid jutuks, pakume välja ka ühe imelise akvaviiti joogiretsepti. Väike vaheldus neile, kes peenest šampanjast loobuda ei suuda, aga rahvalikku akvaviiti proovida tahaks:

Vit 75

4 cl akvaviti
2 cl sidrunimahla
2 cl tavalist siirupit
šampanjat

Raputage akvaviiti, sidrunimahla ja siirupit šeikeris koos jääkuubikutega, nõrutage martiniklaasi ja lisage nii palju šampanjat kui mahub.

Allikas: Maitsed.ee