Vaevalt et hispaanlasest maailmarändur, kes torkas 1551. aastal Põhja-Argentinas maasse esimese Euroopast kaasa toodud viinapuuoksa, oskas oma toimingu maailmaajaloolist tähtsust aimata. Inimese ja viinapuu elu lihtsalt pidid kõrvu kulgema ja kogu lugu. Selleks tuli nüüd uues kodus võimalus luua. Selline oli Jumala tahe.

Taevastele jõududele oli toimunu meelepärane, sest viinapuuaiad haljendasid peagi mitte ainult Argentina keskosas, vaid ka kirdes ja läänes, lubades rahvale head tuju, veinimeistritele elatist ja katoliku preestritele võimalusi kloostriaedades kasvavaga oma armulikke missasid läbi viia.

Euroopast tuli rahvast juurde. 19. sajandi Vana Maailma uute tuultega jõudis Argentinasse üha rohkem viinamarjasorte ning areneva tööstusega sirgusid ka põllumajandus ja veinitööstus. Malbeci viinamarja Argentinasse jõudmise aastal, 17. aprillil 1853, asutati Mendozas riigi esimene põllumajanduskool Quinta Normal. Selle direktoriks määrati toosama esimene Malbeci taimede istutaja, prantsuse agronoom Michel Aimé Pouget, kes oli nii usin prantsuse viinamarjasortide propageerija kui ka kohaliku veinitööstuse innukas kaasajastaja. Toda mälestusväärset aprillipäeva, mil pandi alus praeguseks suuruselt maailma viiendale veinitööstusele, tähistatakse juba seitsmendat korda rahvusvahelise Malbeci päevana.

Sada aastat hiljem oli veinitootmine väga mahukas. Lausa nii võimas, et seitsmekümnendatel kukkus odavate ilmetute veinidega kauplemisele rajatud süsteem samamoodi kokku kui kümmekond aastat varem mitmel pool Euroopas.

Asjade edasine käik võinuks ju olla mõne kohaliku karskust pooldava ministri unistuseks. Argentiinlased oleksid hakanud justkui poole vähem jooma. 1970. aastate alguses tarbis iga riigi kodanik aastas 90 liitrit veini, 2006. aastal ainult 45. Tegelikkuses võeti ette hoopis õlu või kokteilid, mis maitsesid kohmakast ja raskest viinamarjakääritusest palju paremini. Pankrotistuvad talumehed kiskusid viinapuud üles ja istutasid maha midagi, mis võimaldas ära elada. Paradoksaalsel kombel vähenes 20 aastaga viinapuuaedade pindala küll kolmandiku võrra, kuid toodang üksnes kümnendiku. Nii palju siis saagikuse piiramisest ja karskusest. Nutikad argentiinlased on hetkel veinitarbimiselt maailmas kaheksandad.

Sarnaselt järskudele pööretele tangos on Argentina majandus(poliitika) olnud heitlik, peeso on käinud üles ja alla. Kaheksakümnendate šokkidele järgnenud liberaliseerimine viis majanduse siiski tõusuteele. Riiki hakkas tulema väljamaa raha ning ärimehi, kes oskasid märgata kohaliku veinitööstuse potentsiaali ja paigutasid märkimisväärseid summasid väiketiraažiliste kvaliteetveinide tootmisse. Tegeleti ka massidega. 40% kõigist Argentina veinidest toodavad kaks hiigeltootjat, Bodegas Esmeralda (tema omanduses on ka kuulus Alamos) ja Peñaflor (kellele kuulub ka meilgi tuntud Trapiche). Mägedes ja tasandikel toimetava 1500 veinimaja osaks jääb allesjäänud 60%.
Paari esimese kuuga on Eestisse imporditud enam kui 30 erinevat Argentina veini (möödunud aasta saja vastu). Kolmeliitristes karpides on neist vähesed.

Argentina tummised veinid on hakanud uue sajandi algul ilmuma siiski peale supermarketiriiulite ka rahvusvaheliselt hinnatud kauba sekka. See kõik võtab aga aega. Peenema kraami sõber hoiab Malbeciga distantsi. Suvise grilliveini otsija on seevastu rahul – „argentiinlased” annavad end vaatamata kõrgetele maksudele kätte küllaltki mõistliku hinnaga.

* * *

Kirsine-ploomine, sametise tanniini ja võimsa puuviljasuse kooslusi garanteeriv šokolaadine lõunaprantslane Malbec (35,5% viinapuudest) on küll Argentina ikoonmari, kuid mitte ainus. Punastest on teisel kohal enamasti kohapeal ära joodav Bonarda. Selle järel valitsevad meilgi armastatud Cabernet Sauvignon, Syrah ja Merlot.

Valgetest lasevad sealses kuivas ja karmis kliimas kõige edukamalt veini vormida Torrontés ja Chardonnay. Muide, neljandik kõigist viinapuuaedadest on rosé-hulluse rakkes ja kasvatavad selleks sobivaid sorte. (2015. aasta korje alusel)

* * *

Argentina kuulsamate veiniprovintside hulka kuuluvad San Juan, La Rioja, Salta, Catamarca, Rio Negro ja isegi Buenos Airese lõunapoolne osa. Enim tuntakse aga Argentina veine Andide jalamil asuva Mendoza järgi. Kuulsas provintsis valmib enam kui pool kõigist veinidest. Provintsis, mis on ekvaatorist sama kaugel kui kõrbeline Bagdad, põimuvadki kõrb ja kõrgmäestik. Uuema aja happesemaid ja kergemaid veine pakuvad kõrgmäestiku viinapuuaiad. Seal asub ka Šveitsi multimiljonäri Donald Hessi Bodega Colomé. Õhku ahmima panev veinimaja on maailma kõrgeim, paiknedes 3111 meetri kõrgusel Calchaquí kõrgmäestikuorus.

Mis kõrgusse puutub, siis toda Altura Maxima (ülim kõrgus) veiniaeda ümbritsevas Salta piirkonnas ongi enamvähem kõik viinapuud istutatud kõrgemale kui 1700 meetrit. Ilm on seal jahedam, veinid tulevad õhemad. Paksu marjasuse tagant paistab ka midagi isikupärast ning mis oluline, putukad, hallitus ja seenhaigused sinna kõrgele ei tule. Nii on ka orgaanilisi viinamarju päris mugav kasvatada.

Poest Argentina veini ostes tasuks siiski tähelepanelik olla. Nagu naabermaal Tšiiliski, kipuvad lihtsamad veinid üle ookeani rändama 16 000–24 000-liitristes Flexitanki konteinerites. Kujutage ette seda üüratut metallkonteineris pakiveini, mis pääseb pudelisse või mõneliitrisesse kotti alles Euroopas, enamasti Saksamaal. Hollandis on nimelt küll uhked sadamad, kuid pole piisavalt palju pudeldamisliine. Tegelikult rändab maailmas ringi juba enam kui 13% veinist ning samavõrra kui väheneb Hispaania ja Prantsusmaa osa, kasvab Argentina ja Tšiili oma. See on aga juba üks teine lugu.

Maitsed.ee